Järgmise korrani!

Minu aeg Nepalis on otsa lõppenud. Neli kuud on möödunud uskumatult kiirelt, kuid see raskustes vaevlev, aga alati naeratav riik, on saanud armsaks. Isiklikus plaanis olen õppinud palju kannatlikkust, mis on siin riigis üks vajalik omadus, sest asjad liiguvad meie mõistes väga aeglaselt või meile arusaamatul viisil. Kindlasti lisaks asjade aktsepteerimist nii, nagu nad on, muiates rahumeeli turistide üle, kes hotelli fuajees tekitavad palju kära eimillestki, nõudes taga oma egole harjumuspärast mugavust ja tähelepanu. Olles näinud seda valu ja viletsust, mis valitseb pealinnast ja turismipiirkondadest eemal, oled tänulik lihtsate asjade eest siin elus.

Maavärinakindla maja projekti osas on tulemused väiksemad, kui esialgu planeeritud, mis on aga mõistetav, kuna pool aastat tagasi puudus arusaam taustsüsteemist. Selge on, et see riik vajab inseneride abi maavärinakindla ehituse osas, kuna suuresti puudub arusaam vastavast ehitusloogikast. Olen välja töötanud detailse projekti maavärinakindla eramaja jaoks, võttes arvesse kohalikke ehitustavasid ja -materjale, keskkonnasäästlikkust ning töötanud välja minimaalse eelarve, samas mitte tehes järeleandmisi kasutajamugavuses. Esimese näidismaja ehitusega on alustatud ning selle põhjal on lootust rajada järgmised 45, kuna koostöös on esitatud mahukas investeerimistoetuse taotlus Saksamaale. Loodan, et projektitaotlus osutub edukaks ning 2016 kevadel saab alustada suurema ehitustegevusega, mida aitan hea meelega oma teadmistega Eestimaa pinnalt. Lisaks planeerimistegevusele on nokitsetud väiksemate projektide kallal, nagu näiteks ehitatud pudelmaju, ajutisi varjualuseid ja likvideeritud maavärina kahjustusi.

Suuremat ehitustegevust on saatnud pidev ebaedu. August-september ootasime vihmaperioodi lõppu. Seejärel halvas riigi 1,5 kuuks Dashain ja Tihar, mis on nepaallaste jaoks ühed oluliseimad usupühad ning novembris lahkus kahjuks siit ilmast väljavalitud pere vanaema, mis tähendab, et 13 päeva ei tohi maja varemeid puudutada. Tagatipuks on India majanduslik blokaad muutnud olukorra riigis äärmiselt keeruliseks. Bensiin, LPG, ravimid jpm on defitsiidis, mis omakorda on ehitushinnad kahekordistanud. Nimelt survestab India Nepali muutma 20.09.2015 vastu võetud konstitutsiooni mõningaid punkte, mis võimaldaksid neile Nepalis suuremat mõjuvõimu. Nepal, mis on ca 70% ulatuses sõltuv impordist peamiselt Indiast, on väga raskes seisus ning olukord üha halveneb. India rikub mitmeid rahvusvahelisi reegleid ning on tõuganud selle vaese riigi humanitaarkriisi äärele. Maavärina kahjustustest ollakse alles taastumas, paljudel puudub kodu ning ehitus on muutunud väga kalliks, külm talv on tulekul ja toidu valmistamiseks ning sooja vee keetmiseks puudub gaas. Maapiirkondades raiutakse väärtuslikke puid suurendades selle mägise riigi maalihete ohtu. Linnaelanikud üritavad paaniliselt osta elektripliite, kuigi konstantne elektri olemasolu siin riigis on harv nähtus.

Soovin jõudu ja jaksu KRMEF’i töökale perele. Krishna’le, kelle õlul lasub suur vastutus majandades kogu organisatsiooni tegemisi ning lisaks paljut muud. Leela’le, kes seisab tema kõrval kogu jõu ja nõuga ning kelle suur süda on toonud palju rõõmu nõrgematele ja abivajavatele. Ning kõige lõpuks peretütar Christi’le, kelle positiivsus ja rõõmsameelsus on muutnud siinviibitud aja üheks suureks peoks.

Neli kuud on möödunud tegusalt ning vaatamata kõigile raskustele täis rõõmu ja naeru. Aitäh oma reisikaaslasele Johannale, kelle tugi ja olemasolu on olnud suureks abiks. Tema keerulise iseloomu tõttu ei ole kordagi olnud igav 🙂

 

Homme alustan teed Eesti poole. Reis saab olema pikk ja väsitav. Mingil veidral põhjusel (eks süüdistada saab vaid iseennast) lendan Katari, seejärel Norrasse ning alles siis Eestisse. Minu Estonian Air’i lend Oslo-Tallinn on ilusasti ümber vahetatud ning loodan, et ei maga maha järgmist lendu Katarist, sest siseinfona teame, et kõik väljuvad lennud maanduvad ca tunniks kütusekriisi tõttu Indias tankimiseks. Loodan, et kodus on lumi maas ning esimese asjana kütan ühe korraliku sauna 🙂 Seniks hüvasti Nepal ja kohtume kunagi tulevikus, kui tulen Everest’i baaslaagrit vallutama 😀


My time in Nepal has ended. Four months have gone by quickly, nevertheless this troubled but always smiling country has won my heart. Personally I’ve learned a lot of patience, which is very valuable here, as things move extremely slow or not quite understandably. Also I’ve learned to take things as they are, quietly laughing at tourists, who are panicing at the hotel lobbey, as their ego demands comfort and attention. Having seen the pain and suffering outside Kathmandu and tourist areas you learn to be thankful for small and simple things in life.

The earthquake resistant house project has developed more slowly as expected, which in a way is understandable, because six months ago when doing plans, there was no understanding of the ways of this country. It is clear, that Nepal needs the help of engineers in the matter of earthquake resistant building as there is not much knowledge in this area. I’ve developed a detailed project for an earthquake resistant private house, taking into consideration local building traditions and materials, eco-friendliness and made a minimum budget together with the construction company. The construction of the first house has started and hopefully based on that, the next 45 houses will be built as we have put together a project proposal for support money from Germany. I hope it will be successful and the money will be granted, so the construction can start in spring 2016. I’m happy to help with however I can from Estonia. Additionally we have been working on smaller projects like building bottle houses, temporary shelters and fixing earthquake damages.

Bigger construction work has always been hindered. In August-September we were waiting for the monsoon to end. Then everything stopped for 1.5 months because of Dashain and Tihar, which are one of the most important national holidays in Nepal. Then unfortunately the grandmother of the selected house passed away, which means construstion work can not be done for 13 days. And as that is not enough, the blockade of India has made the situation of Nepal very difficult. There is lack of petrol, LPG, medicine etc and that has doubled the construction prices. India is putting pressure on Nepal to change some of the points in their new constitution which tries to decrease the political power of India in the country. Nepal is approx. 70% dependent on import mainly form India, so the situation is bad and getting worse. India is ignoring several international rules and forcing this country to humanitarian cricis. Nepal is still recovering from the big earthquake, many families have no homes and construction has become very expensive, cold winter is coming and there is no gas for cooking or boiling hot water. In rural areas people are chopping down valuable trees increasing the danger of landslides in this mountainous country. People in the cities are buying electric cookers even though stable electricity supply is a rare phenomenom in Nepal.

I wish all the best for the family of KRMEF. To Krishna, who has a huge responsibility of managing this foundation with all the workers depending on him and many other noble activities for the people of Nepal. To Leela, who stands next to him with all the strength and knowledge and who’s kindness has made the life of many people better and happier. And to their daughter, Christi, who’s positive attitude and happiness has made my stay so joyful. It’s been a crazy adventure.

Four months of my stay have been busy and despite all the troubles, full of joy and laughter. I thank my travel buddy, Johanna, who’s support has been very helpful. Because of her difficult personality, not once it’s been boring 🙂

Tomorrow I start my way back home. The trip will be long and tiring. For some weird reason (I can only blame myself) I fly to Qatar, then Norway and then to Estonia. My Estonain Air flight has been changed and I hope that I will not miss my connecting flight in Qatar, as we know, that because of the fuel cricis, all the out-going flights will stop for approx. an hour in India to refuel. Back home I hope to see snow and the first thing I do is to heat up a proper sauna 🙂 For now, goodby Nepal, and we will meet again in the future, when I’m coming to conquer the Everest base camp 😀

Advertisements

Puhkus

Pokhara on linn, kus aeg peatub. See on hipi’st turistile ideaalseks peatuspaigaks, kus on raske vastata küsimusele „kauaks jääd?“, sest sa lihtsalt ei taha lahkuda. Imeilusa järve ääres laiub pikk tänav hotellide, kohvikute ning käsitööpoodidega. On lihtne avastada, et järjekordne päev on möödunud kohviku terrassil raamatut lugedes. Aktiivsemal inimesel on võimalik aerutada järvel, õppida kajakiga sõitma, rentida jalgratas, teha raftingut, lennata paraglaidiga või minna trekkima. Õhtul kerid end vabaõhukinos-kohvikus sooja teki sisse ja naudid filmiklassikaid või astud sisse järjekordsesse restorani, kus naudid imeilusat live muusikat (enamasti akustilisel kitarril duo’d). Inimesed on rahulikud, naeratavad ja ei kiirusta kuskile.

PokharaOlles turist võõras riigis teeb südame soojaks, kui õnnestub kohalikega luua side, mis on enamat, kui lihtne ostu-müügi tehing. Istudes kohvikus raamatut lugedes, pöördub minu poole vanem naisterahvas pakkudes näha oma käsitööd. Tüüpilise eestlasena ütled kohe „no thanks“, kuid tema silmist kumab midagi seletamatut ja edasi areneb põnev vestlus. Ta vanemad põgenesid 1959 Tiibetist ning nüüd elab ta pere Nepalis Tiibeti põgenikelaagris. Neil puuduvad passid, ta ei oska lugeda ega kirjutada, kuid peab väga oluliseks oma laste haridust. Selleks sulatavad nad Tiibetist toodud raha ja valmistavad kauneid ehteid. Kahjuks hakkab metall otsa lõppema ning uuem ehtelooming on juba muudest detailidest. Siin ei või iial teada, kas sulle rägitakse tõtt, kuid sisemuses tajun siirust ning ostan mõned tema kunstiteostest tavapärasemalt kallimalt. Mõned päevad hiljem hotelli terrassil hommikuringutust tehes kõnnib mööda sama naisterahvas üüratu naeratus näeol ja nõuab, et järgmisel hommikul toob meile hommikusöögi. Katsume viisakalt ei öelda, kuna ta kõnnib iga pev 3 h külast linna, kuid meie ei on ennekuulmatu ning järgmisel hommikul söömegi samal terrassil Tiibetipärast hommikusööki naisterahvas meile emalikult õpetusi jagamas, et nepali poisid „no good“ 🙂

See väike riik on looduse poolest väga rikas. Kui Katmandu orus on juba nõnda külm, et magad kahe tekiga ning ringi tatsad villaste sokkidega, siis lõunas asuvas Chitwan’i rahvuspargis on suvi ning kõrva ääres pinisevad moskiitod. Otseloomulikult ei ole meil broneeritud ühtegi tuuri ning turistibussist väljudes ootab meid elu naljakaim vaatepilt, kus taksojuhid meie pärast niisama teenusepakkujatega sisuliselt kaklema lähevad. Kogu olukord meenutab tragikomöödiat, kus lõpuks saadame kõik pikalt ja kõnnime 10 min linna valides hotelli, mida ise tahame.

Chitwan meenutab paradiisi sooja kliima ja imeilusa loodusega. Aeg justkui peatub kui jalutad üksi jõeäärsel rohumaastikul taustaks päikeseloojang ning vaatevälja ilmub elevant, kes võõrustavalt hoiab sinust veidi eemale. Džunglituuri käigus on kohtutud elevantide, krokodillide, ninasarvikute, hirvede ja ahvidega ning mis kõige tähtsam, nähtud Bengali tiigri värsket käpajälge 😀 Kogu rahulolu saadab aga kerge nukrus looduse ilu ja vabaduse kaduvusest ning pooleldi vaba elu elavate elevantide silmist kumab kurb elutarkus.

Jõudes tagasi Katmandusse, on Tihar lõppemas. Vaateväli meenutab meie jõuluaega, kus kõik tänavad on tuledesäras, koertel on otsaees tikad, inimesed peavad paraade ning noortegrupid käivad majast majja lauldes-tantsides ning soovides koduõnne, saades vastu puuvilju ja raha (paralleele võib tõmmata mardi- ja kadripäevaga). Kõik lõppeb õdede-vendade päevaga sooritades tseremoniaalse puja ning olles tänulikud üksteise eest. Siinkohal tervitused mu vennakesele 🙂

Inimesed LPG järjekorras

Inimesed LPG järjekorras

Siin segases maailmas, kus lahke sõna ja headus on nii haruldaseks muutunud, ning vihkamine võtab võimust, hakkad üha enam väärtustama lihtsaid asju. Terroristid külvavad hirmu Euroopas, Lähis-Idas, Aafrikas ja mujal maailmas, põgenikekriisi Euroopas saadab mõistmatus ja vihkamine ning üldsust väga ei huvita Nepali rahva kurb saatus, kes vaevleb juba 2 kuud India ülemvõimu all, vaid nädalake tagasi India peaminister Modi ja Suurbritannia peaminister Cameron kohtumas ja kuulutamas oma häid suhteid. Kütusekriis süveneb, olles halvanud kogu riigi. Sotsiaalpsühholoogias tuntud nappusprintsiip esitab küsimuse, et kas me väärtustame rohkem asju, mis on just hiljuti otsa lõppenud või asju, mis on alati defitsiidis olnud? Uuringud näitavad, et kui sul on juba mingi hüve võimaldatud ja see ära võetakse, siis on sellega raskem leppida ning sageli areneb sellistest olukordadest vägivald. Ometi on Nepali rahvas rahulik ja kannatlik. Jah, frustratsioon on silmnähtav, kuid olukorda saadab seletamatu mõistmine ja aktsepteerimine.


 

Pokhara is a city where time stops. It’s a perfect place for a hipi tourist, where it is hard to answer the question „when are you leaving?“, because you just don’t want to leave. Alongside a beautiful lake is a street full of fairytale looking hotels, restaurants, cafeterias and shops. Continiously you discover, that again another day has passed sitting on the terrace of a cafe and reading a good book. For a more active person it is possible to paddle on the lake, do some kayaking, rafting, paragliding, trekking or cycling. In the evening you crawl into a warm blanket and watch a good movie in the movie garden-cafe or step in to another restaurant to enjoy live music (mainly acoustic duos). People are calm, smiling and not rushing anywhere.

Being a tourist in a foreign country it is heartwarming if you manage to connect to local people. Reading a book in a cafe I am approached by an elderly woman, who wishes to show me her jewelry. As a typical estonian you want to immediately say „no thanks“, but something strange is glowing from her eyes and an interesting discussion evolves. Her parents escaped Tibet in 1959 and now they live in Nepal in the Tibetian refugee camp. They have no passports, nor does she know how to read and write, but her children’s education is the most important thing in life. For that they melt old Tibetian money and make jewelry out of it. Unfortunately there is not much coins left. In Nepal you may never know if you are being told the truth, but I sense sincerity and buy some of her jewelry. A couple of days later sitting on the balcony of our hotel room the same woman walks by with a huge smile on her face and demands, that tomorrow morning she will bring us breakfast. We politely try to say no, because she walks 3 hours every day to the town from her refugee camp, but our refusal is unaccaptable and the next morning we enjoy delicious Tibetain breakfast, the woman motherly telling us, that nepali boys no good 🙂

This small country is very rich in nature. If in Kathmandu valley it is already so cold, that you sleep with two blankets and wear woolen socks, then in south in Chitwan national park it is summer and annoying moskitos bother you everywhere. Of cource we have not booked any tour and stepping out of the tourist bus, we witness one of the most funniest situations, where the taxi drivers basically start fighting with just car owners who offer us their service. The whole situation is tragicomedic and in the end we just leave and have a 10 minutes walk to the city where we can choose a hotel, that we wish.

Chitwan is a paradise with warm weather and beautiful nature. The time just stops when walking by the river at sunset, occasionally elephants showing themselves, but carefully staying away from you just in case. During the jungle safary we have seen elephants, crocodiles, rhinos, deers, monkeys and most important, fresh footstep of the Bengali tiger 😀 While witnessing this beautiful wild life you also feel sad to see the beauty and freedom of the nature diminishing and you see the sadness in the eyes of elephants.

Arriving back to Kathmandu, Tihar festival is ending. The streets remind me of Christmas, everything is shining with lights. Dogs have tikas on their forehead, people are having parades, young kids go from house to house dancing and singing wishing happiness and in return geting fruits and money (like mardipäev or kadripäev). Everything ends with brother’s day, when sisters and brothers are doing special pujas being thankful for each other existance. So greetings to my brother 🙂

In this crazy world, where kind word and goodness heve become so rare and hatred takes over, you start to value simple things. Terrorists are spreading fear in Europe, Middle-East, Africa and elsewhere, the refugee crisis in Europe is followed with misunderstandings and hatred and the world does not care much, what is happening with Nepali people, who are suffering for 2 months already because of the power games by India. The prime ministers of U.K and India having their meeting just a week ago celebrating their good relations. Fuel crisis is getting worse every day, paralyzing the whole country. In social psyhology the well known scarcity principle asks a question, do we value more those things that have recently become less available to us, or these things that have always been scarce? Studies show that newly experienced scarcity is more powerful and primary cause of political turmoil and violence. Nevertheless Nepali people are calm and pacient. This does not mean, that frustration is not present, it may simply point to a different way of understanding and accepting conditions as they are.

Trekking- Gosainkunda

20.10.2015 Katmandu-Trisuli

Start: 10:30 Katmandu (1317 m)
Finiš: 18:30 Trisuli

SightseeingTeadmata täpselt, kuidas trekkingu alguspunkti Dhunche’sse saab, jõuame õhtuks imekombel poolele teele. Vaja on vaid kohalikega ohtralt suhelda, pinnida neilt välja võimalikult palju infot, et endale valikud selgeks teha ning lõpetuseks sisestada endasse usaldust nende vastu. Üldiselt on kohalikud vägagi sõbralikud ja abivalmis, lihtsalt vahel jätavad nad osa infost mainimata 🙂 Katmandust vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel alustab buss mäkketõusu ning vaateväli muutub iga minutiga kaunimaks. Fantastiliste mägivaadete taustal möödub reis inimesi ja pagasit täis logus bussis uskumatult kitsal ja halvas seisus teel. Puuduvad igasugused tõkked teelt kuristikku sõidu takistuseks ning kõik möödub ohutult vaid tänu oskusliku bussijuhi ja bussipoisi aktiivsele suhtlusele, mis väljendub löökides bussi seinale, hõisetes vms. Välja on töötatud nutikas süsteem. Hoidku aga selle eest, et kitsal teel teine buss vastu tuleb, ei aita isegi eelnev signaalitamine. Korraks käis reisijatel hirmuvärin kehast läbi, kuid kõigi rõõmuks õnnestus kokkupõrge viimasel hetkel ära hoida. Mis muud üle jääb, kui naerda ja tänada õnne, et elus oled 🙂

21.10.2015 Trisuli-Dhunche

Start: 09:30 Trisuli
Finiš: 15:00 Dhunche (1960 m)

SightseeingMõned kilomeetrid kõndimist, mõned tunnid nii bussi- kui ka autosõitu, ohtralt suhtlemist kohalikega ning olemegi jõudnud Dhunche’sse. Endalgi on raske uskuda, et vaatamata kõigele teadmatusele ja ebaselgusele, oleme sihtpunktis e alles ees ootava teekonna alguspunktis. Õhk on värskem, ilm külmem ning ees laiuvad kurjakuulutavad mäed lumiste tippudega. Paratamatult mõtled pidevalt, et kas oled trekkinguks ikka piisavalt hästi valmistunud ning varustus on sobiv? Dhunche’s kohtad vaid üksikuid turiste ning kontrollpunktis küsitakse sult imestusega, et „no guide?“ Enamus Langtang’i rahvuspargist on aprillis toimunud maavärina tõttu jätkuvalt suletud ning suur osa infrastruktuurist hävinenud. Peamiselt külastavad turistid hetkel Annapurna rahvusparki, mida maavärin ei mõjutanud. Ja ometi oleme meie siin 🙂 Pärast kurnavat kahepäevast teekonda ning veidraid sündmusi, kuis väikesed poisid ootamatult tänaval sinuni jooksevad ja su nägu puudutavad, serveerib hotelli perenaine meile maailma parimad pannkoogid, misjärel laskume sügavasse unne, et uueks päevaks valmis olla.

22.10.2015 Dhunche-Dimsa

Start: 07:30 Dhunche (1960 m)
Finiš: 14:00 Dimsa (3007 m)

Meie trekkingu algus on 1 km vertikaalset väga järsku tõusu e lummava vaate taustal rügame tööd teha veremaik suus. Üksikud turistid, keda kohtame, tulevad kõik meile vastu. Vaikselt hakkab meenuma, et üldiselt käiakse Gosainkunda rada teistpidi, kuid me ei suuda meenutada, miks meie sedapidi valisime 😀 Et end esimesel päeval mitte väga ära väsitada, lõpetame varakult esimeses hotellis ja naudime lihtsat lõunasööki ning pererahva külalislahkust. Õhtud ja ööd on siin külmad. Jahedus hiilib ligi alates kella neljast. Vahtides lummatult teispool mägesid olevat äikesetormi, lõpetame tee joomise ning poeme pimeduse saabudes oma magamiskottidesse.

 

23.10.2015 Dimsa-Chyolangpati

Start: 07:30 Dimsa (3007 m)
Finiš: 12:00 Chyolangpati (3584 m)

SightseeingJohannale on mõjunud esimene päev raskelt ning ta on jäänud haigeks. Kuigi rada on märkimisväärselt kergem liigume tibusammudega. Lõpetame lõuna paiku järgmises imekaunis külalistemajas, kus võtame aega mõtlemiseks ja puhkamiseks. Ilm mägedes muutub üllatava kiirusega. Ühel hetkel tukastad sooja päikese käes, järgmisel hetkel sajab lund ning soojendad pererahvaga koos käsi ahju kohal. Kogu olemist saadab aga seletamatu rahulolu: ahi keset tuba küdemas, tulipunane päikeseloojang mägede taustal, pereema tütrega käsitööd nokitsemas, pereisa poegadega naljatledes vestlemas ning mina oma raamatuga. Võiksin siin mägedes kuid veeta 🙂

 

24.10.2015 Chyolangpati-Gosainkunda

Start: 08:00 Chyolangpati (3584)
Finiš: 13:00 Gosainkunda (4380 m)

Jätkame oma teekonda ning ületame puujoone ca 3900 m kõrgusel. Maastik on fantastiline, õhk tunduvalt külmem. Langevarjurina on mul seda raske tunnistada, kuid 4300 m kõrgusel tunned, et pea on paks, kopsumaht väiksem ja iga liigutuse tegemine nõuab rohkem energiat. Meie tänane peatuspaik on Gosainkunda järve ääres, mille vett peetakse pühaks ja septembris külastavad järve tuhanded palverändurid oma pühasid rituaale tehes, lootes näha järvevees Shiva peegeldust. Seda postitust kirjutades mäkerdan end kokku tindiga, kuna mu pliiats lekib. Tunnen end kui lolli ameeriklasena, kes raiskasid aega ja raha antigravitatsioonipastaka leiutamiseks, kui samal ajal kasutas Nõukogude Liit harilikku pliiatsit 😀

 

25.10.2015 Gosainkunda-Thadepati

Start: 07:00 Gosainkunda (4380 m)
Laurebina Pass (4610 m)
Finiš: 17:30 Thadepati (3690 m)

Meie mõlema peavalu suureneb. Võtan oma kõrgusehaiguse tabletid kiirelt sisse ning alustame varakult viimast tõusu, et seejärel järjepidevalt laskuda. Tundub, et kõige raskem on läbi, kuid see on petlik. Kogu päevast kujuneb päästeoperatsioon. Oleme jõudnud orgu, mis on maavärina poolt tugevalt kannatada saanud. Iga natukese aja tagant on rada maalihete poolt hävinenud ning kaks vahepealset küla hotellidega purunenud. Johanna jõud on ootamatult otsakorral, kuid peame enne pimeduse saabumist jõudma Thadepati’sse. Olen kandnud nii enda kui tema seljakotti üheaegselt, tõstnud kõik rasked asjad tema seljakotist enda omasse, aidanud ta läbi raja rasketest kohtadest, rääkimata kõiksugustest psühholoogilistest taktikatest, et sundida teda liikuma. Täpselt enne pimeduse saabumist jõuame Thadepati’sse ning ma et tea keda või mida tänada. Tunnistan, et pole sellist hirmu veel elus kogenud. Homme tuleb otsustada, mis edasi teha.

 

26.10.2015 Thadepati-Chipling

Start: 08:00 Thadepati (3690 m)
Finiš: 15:15 Chipling (2170 m)

SightseeingHotelli peremehe vend on porter, st kannab Johanna kotti ning viib ta turistidele teadmata otseteid lähimasse külasse, kust käbi buss Katmandu’sse. Ühe öö puhkavad kohaliku kodus ning järgmisel hommikul peaksid olema Timbu’s. Saadan Johanna raske südamega teele ning jätkan oma rada. Kui maalihe on raja minema pühkinud, siis on sageli raske uuesti rada leida. Nõnda ka minuga juhtus. Uitasin pea pool tundi metsas, kuni otsustasin minna tagasi maalihke juurde rada otsima, mille õnneks lõpuks leidsin. Metsale jätsin kingituseks ühe oma soki, mis klambriga mu seljakoti küljes kuivas 😀 Päeva teises pooles olen jõudnud tsivilisatsiooni. Olles käinud 4610 m kõrgusel, pole maastik enam nii müstiline, õhus kajavad inimeste ja loomade hääled ning üks küla järgneb teisele. Enamus küladest on aga rusudes ning inimesed elavad plekkonnides. Järjekordselt avastan, et kahes järjestikuses külas on hotellid hävinenud, mistõttu kujuneb päev pikaks ja füüsiliselt väsitavaks. Minu tänane hotell on juba luksuslikum, võimalik on laadida telefoni ning toit serveeritakse peenelt lauda. Enam ei saagi istuda pererahvaga koos köögis ahju ümber käsi soojendades, perenaine seal samas kõigile süüa valmistamas. Kuidagi kahju on 😦 Hotelli peremees on juba ilma näinud ning töötanud professionaalse giidina, seega üks vähestest, kes teab väga hästi, kui Eesti asub. Eestlaste kohta on tal kaks teadmist: nad joovad õlut hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi kõrvale ning oskab serveerida lause „situ ruttu, karu tuleb“. Vahel on „uhke“ olla eestlane.

 

27.10.2015 Chipling-Sundarijal

Start: 08:00 Chipling (2170 m)
Finiš: 14:00 Sundarijal (1460 m)

SightseeingOlen juba madalal ning ümberringi on ohtralt rusudes külasid ning erinevaid radasid, mis tähendab, et äraeksimine on üpris lihtne. Imelikul kombel alati, kui seisan teelahkmel ning võtan aega puhkamiseks ja mõtlemiseks, jalutab kuskilt metsatukast välja kohalik, kellelt saan kohe teed küsida. Rügan tööd teha, et jõuda Johannaga samaks ajaks meie kohtumispaika ning ajastus on perfektne. Rada on edukalt läbitud. Sisemuses valdab rahulolu, kuid ka veider kahetsus, et tuleb tagasi tsivilisatsiooni tulla. Kogemus on aga olnud hindamatu. Nähtud on fantastilist loodust ning erinevaid loomi-linde, peaaegu astutud peale maole. Kõik mu lihased valutavad, nina on päikesest põlenud, pole end korralikult 7 päeva pesnud ning haisen, aga luksuslikus hotellis sooja dušši nautides ning Internetti saades, hakkab vaikselt meenuma endine elu.

 


20.10.2015 Kathmandu-Trisuli

Start: 10:30 Kathmandu (1317 m)
Finish: 18:30 Trisuli

Not knowing exactly, how to get to the starting point of our trek, miraculously we reach the half way by the evening. You just need to talk to locals a lot, get as much information from them as possible to understand all the options and have a little faith in them. In general, Nepali people are very friendly and helpful, just sometimes they forget to give you all the important info 🙂 Only a couple of km from Kathmandu, the bus starts to climb up and the view gets better every moment. Enjoying the fantastic scenery, the ride goes by in an extremely old bus full of people and luggage and the road is narrow and in a bad shape. There is nothing to stop the bus from falling over the edge and everything goes safely thanks to the active communication of the skilled bus driver and the bus boy, who communicate by shouting, knocking on the sides of the bus etc. It’s quite a clever system. But be aware of another bus coming towards you. For a moment everybodys hearts stopped beating, but fortunately the accident was avoided on the last minute. What else can you do, but smile and be thankful, that you are alive 🙂

21.10.2015 Trisuli-Dhunche

Start: 09:30 Trisuli
Finish: 15:00 Dhunche (1960 m)

Only a couple of hours of walking, some hours of bus drive and hitchiking, again a lot of communication with the locals and we have reached Dhunche. It is hard to believe even for us, because of all the uncertainty, but we are here in the beginning of our journey. The air is fresher and colder, and in front of us lie ominous mountains with snowy peaks. You keep thinking, that are you ready for this trek and do you have all the proper gear? There are only a few tourists in Dhunche and in the check point they ask you with surprise „no guide?“ Most of the Langtang national park was strongly damaged by the earthquake in April. Tourists at the moment visit mainly Annapurna national park as this was not affected. But here we are 🙂 After the exhausting two days of travelling and weird occations, where small boys run suddenly to you on the streets and touch your face, the owner of the hotel serves us the best pancakes in the world and we fall into deep sleep to be ready for the coming day.

22.10.2015 Dhunche-Dimsa

Start: 07:30 Dhunche (1960 m)
Finish: 14:00 Dimsa (3007 m)

The beginning of our trekk is 1 km of very steep climb and even though enjoying the fantastic view, we also work very hard. Few tourists we meet, all come from the other way and we start to remember, that usually the tek of Gosainkunda is done the other way, but we cannot remember, why we chose to start from Dhunche 😀 Not to exhaust ourselves too much on the first day, we stop at the first lodge, enjoy the simple food and hospitality of the family. Evenings and nights here are cold and cold starst getting to you around 4 pm. Staring at the beautiful thunder storm on the other side of the mountain, we finish drinking our tea and by nightfall crawl to our sleeping bags.

23.10.2015 Dimsa-Chyolangpati

Start: 07:30 Dimsa (3007 m)
Finish: 12:00 Chyolangpati (3584 m)

The first day has been hard for Johanna and she has fallen sick. Although the track is much easier, we move with baby-steps. We finish at noon to rest and take time to think. The weather in the mountains changes quickly. One moment you are taking a nap in the sun, the other moment you are warming your cold hands near the fire together with the family of the lodge, because it is snowing. But an unspeakable peace follows everything: a fire cracking in the middle of the room in the oven, dark red sunset behind the mountains, mother doing handicraft with the daugther, father chating with the sons and I’m reading my book. I could spend months in these mountains 🙂

24.10.2015 Chyolangpati-Gosainkunda

Start: 08:00 Chyolangpati (3584)
Finish: 13:00 Gosainkunda (4380 m)

We continue our trek and reach the tree line at approx. 3900 m. The scenery is fantastic, air colder. As a skydiver, it is hard for me to admit, but at 4300 m you feel, that your head is thick, lungs weaker and every move requires more effort. Our stop today is at Gosainkunda lake, which waters are considered holy and in September thousands of pilgrims go there for their rituals, also hoping to see the reflection of lord Shiva in the water. Writing this post my fingers get covered with ink, because my pen is leaking. I feel like a stupid american, who spent money and time to invent antigravity pen, while the Soviet Union was using pencils 😀

25.10.2015 Gosainkunda-Thadepati

Start: 07:00 Gosainkunda (4380 m)
Laurebina Pass (4610 m)
Finish: 17:30 Thadepati (3690 m)

The headache of both of us is getting stronger. I quickly take my high-altitude sickness pills and we start early to ascend the peak, which is followed with a descend. It seems, that the hardest part is over, but no. The whole day turns out to be a rescue mission. We have reached the valley in Langtang, which has been strongly damaged. In every while there has been a landslide and two lodges in between have been destroyed. The strenght of Johanna is suddenly gone, but we need to reach Thadepati by nightfall. I have carried her and my backpack simultaneously, taken all the heavy things from her backpack to mine, helped her through from all the difficult parts of the track, not to mention all the psychological tactics to keep her going. Just a little bit before it gets dark, we reach Thadepati and I don’t know what or who to thank. I admit of being very scared and tomorrow we have to decide what to do next.

26.10.2015 Thadepati-Chipling

Start: 08:00 Thadepati (3690 m)
Finish: 15:15 Chipling (2170 m)

We find a local porter, who carries Johanna’s backpack and takes her to the nearest village through short-cuts to catch a bus to Kathmandu. One night they have to stay at a local’s house and in the next morning they should be in Timbu. I send Johanna away with a heavy hart and continue my trek. It is sometimes difficult to find the track again after a landslide and that’s exactly what happend to me. I was wandering in the forest for half an hour, when I decided to go back to the landslide to find the road. Fortunately I found it. I left a gift for the forest: one sock that was drying on my packpack with a safety pin 😀 The second half of the day I have reached civilisation. Having been at 4610 m, the landscape is not that mystic anymore, there are different sounds of people and animals in the air and a village is followed by another. Most of the villages are destroyed and people are living in temporary shelters. Again I discover, that two villages with lodges are destroyed, so the day turns out to be quite long. The hotel I’m staying today is already more luxorious, I can even charge my phone and the food is served to the table. No more sitting on the kitchen floor around the oven warming your hands with the families of the lodges, the housewife cooking for everybody there. I feel somehow sad 😦 The owner of my today’s hotel has more life experience and has been working as a professional guide, so he is one of the fews, who knows where Estonia is. He can tell me two things about Estonia: we drink beer for breakfast, lunch and dinner and he can present a simple phrase „situ ruttu, karu tuleb“, which means „shit fast, the bear is coming“. Sometimes I feel so „proud“ of being estonian.

27.10.2015 Chipling-Sundarijal

Start: 08:00 Chipling (2170 m)
Finish: 14:00 Sundarijal (1460 m)

I’m already quite low and there are ruins of villages everywhere, also many roads, which means, it is very easy to get lost. Strangely, every time I’m standing on the crossing of several roads and taking time to rest and think, where to go now, there is always somebody coming and I can ask for help. I work hard to reach the end of trek to meet Johanna and the timing is perfect. I’ve done it. I feel satisfied, but also weirdly sad, because now it is time to go back to the civilisation. The experience has been priceless. I’ve seen fantastic nature, different animals and birds, almost steped on a snake. All my muscles ache, my nose is burned from the sun, I haven’t washed myself properly for 7 days and I stink, but having a hot shower in a luxorious hotel and using Internet again, I slowly start to remember the „normal“ life.

Still smiling

Kilomeetripikkused rivid bensiinijaama juures

Kilomeetripikkused rivid bensiinijaama juures

Kütusekriisile Nepalis ei paista veel lõppu tulevat. Süsteemselt jagab valitsus elanikele kütust, mis väljendub uskumatute auto- ja rollerite riviga tanklates, kogu protsessi turvamas politseinikud ning kindluse mõttes on kohal ka kiirabi. Stressirohkes olukorras võib ikka juhtuda, et kops läheb üle maksa. Õhtuti meie ajutise kodu katusel värsket õhku hingates kuuled mõnesaja meetri kaugusel olevast tanklast rõõmuhõiskeid ja tead, et alustati kütuse jagamist. Ei ole elu kerge siin riigis, kus üks häda järgneb teisele. Jätkuvalt taastutakse maavärina tagajärgedest ning selles osas teeb KRMEF tänuväärset tööd, abistades kohaliku kogukonna elanikke, olgu selleks siis ajutiste peavarjude ehitamine, talveks valmistumine (soojade tekkide jagamine) või arstiabi andmine.

Maavärina tagajärjed

Maavärina tagajärjed

Kuulad hämmastusega alles hiljuti juhtunut, mis kõlab kui väljamõeldud rahvajutt, kuid ometi on tõsi. Jalutades kõrvalisel külateel, möödume varemetest, kus asus kõigest pool aastat tagasi uhke häärber. Tegemist oli jõuka perekonnaga, kahjuks ei olnud pereisa õnnistatud tarkusega. Oma kodu ehitades oli talle oluline väline uhkus. „Miks rajada sügav vundament, seda ei näe ju keegi? Rõhk peab olema maja suurusel ja kirevusel.“ Ja selle uhkuse hukka pereisa ka läks, võttes kaasa naise ja lapse.

Maavärinate osas olen juba spetsialist, olles kogenud mitemeid ca 4,5 magnituudiseid võnkeid. Üldiselt tajud paarisekundilist värinat, nagu keegi võbistaks sinu voodit. Kui epitsenter on aga sulle lähedal, siis tunned nagu maa hüppaks korraks õhku ja sellele järgneb kerge võbin. Maavärin on siin riigis nii tavapärane nähtus, et üldjuhul keegi isegi ei reageeri sellele.

KRMEF’i raamatupidaja, Shruti, jaoks oli 13.oktoober tema elu üks tähtsaimaid sündmusi. Noorpaar alustab uut elu abikaasadena. Pruudi jaoks on tegemist elumuutva sündmusega, sest edaspidiselt kolib ta abikaasa koju tema pere juurde, võttes üle kõik majapidamiskohustused. Pruutpaar veedab pulmapäeva kõrvuti istudes templis, kus külalised avaldavad neile austust, toovad kinke, preester viib läbi kõiksugu rituaale ja palveid ning noorpaar esitab üksteisele erinevaid lubadusi. Puudu ei ole muusika ning rikkalik toidulaud. Pruudi perekond peseb pruutpaari jalgu avaldades sellega austust abikaasale, kes võtab enda hoole alla nende tütre. Päeva esimeses pooles kannab pruut riideid ja kuldehteid oma perelt, päeva teises pooles toimub kõikide riideesemete ja ehete vahetus, mis on antud abikaasa pere poolt, sümboliseerides sellega üleminekut uude perre. Lõpetuseks kingib peigmees pruudile Mangalsutra kaelakee, millega kuulutatakse abielu ametlikuks. Nagu igas pulmas kombeks peab olema naeru ja nalja. Kui meil on tavaks viia läbi pruudi vargus, siis Nepalis üritab pruudi õde varastada peigmehe kinga, mille teine siis kuidagimoodi kaubeldes tagasi peab saama. Tuleb tunnistada, et kinga vargus pole just väga keeruline, sest mitmete rituaalide tarbeks peab pruutpaar olema paljajalu 😀

Raksi serveerimise täpne kunst

Raksi serveerimise täpne kunst

Nepali üheks huvitavaimaks joogiks on raksi, mida serveeritakse kõikidel pidustustel, sh pulmades. Raksi on üldjuhul riisist valmistatud kange alkohoolne jook, millel on tähtis roll mitmetes hinduistlikes rituaalides. On uhke tunne juua sünnipäeva puja raames raksit, mille pereema on valmistanud 17 aastat tagasi.

Tants ja muusika on selle riigi ja rahva lahutamatu osa. Juba kaks korda on mul olnud õnne olla kutsutud Manda Band’i privaatkontserdile. Tegemist on vava noortepändiga, kes on vägagi andekad esitades rahvamuusika populariseeritud viise. Ma ei imestaks, kui paari aasta pärast on nad kuulsused 🙂

Nepali puhul meeldib mulle vanade traditsioonide ja tänapäeva elu mõistlik sümbioos. Austuse sees on nii hinduistlikud kui ka budistlikud tavad, samas ei olda eluvõõrad tänapäeva maailmast.

Pea kuuks ajaks peatub Nepalis tööelu, sest tähistatakse aasta üht oluliseimat sündmust- Dashain’i festivali, millele järgneb Tihar. Viieteistkümne päeva jooksul kummardatakse jumalanna Durga’t, viiakse läbi kõiksugu rituaale ja puja’sid. Dashain’i olemus on hea võit kurja üle. Kodud kaunistatakse, toidulauad kaetakse ning külastatakse sugulasi ja sõpru. Viiepäevase Tihar’i festivali olemus on vendade-õdede omavaheliste suhete pühitsemine ning õed soovivad oma vendadele pikka ja õnnelikku iga. Tehakse koos kõiksugu asju ning kummardatakse erinevaid loomi-linde: vareseid, koerasid lehmasid jne. Iga looma kummardamise taga on oma uskumus ja sügavam tähendus. Vareste, külakoerte, lehmade jt jaoks tähendab see aga rikkalikku toidulauda ja hoolitsust, vähemalt ühel päeval aastas. Minu jaoks tähendab see kõik vaba aega ja võimalust tegeleda veidi ekstreemsustega ning avastada mägimaastiku võlusid 🙂


 

The fuel crisis in Nepal does not seem to end. Systematically the government is giving petrol to the citizens, which leads to unbelievably long lines at the gas stations. The whole process is guarded by policemen and just in case ambulance. You may never know, because in stressful situations people might lose their temper. Breathing fresh air on top of our house in the evening, you can hear cheerful shouting from the near-by gas station and then you’ll know, that they started sharing petrol. Life is not easy in this country, where one misery is followed by another. The country is still recovering from the 7.8 magnitude earthquake and KRMEF is doing a great job in helping the local community by building shelters, handing out warm blankets for winter or medical help. You are amazed while hearing a true story which seems like a made-up childrens story of a rich man in the village, who had not been blessed by wisdom, so he built a big and fancy house to show off, but not a proper foundation, as nobody can see it, so it’s not important. And the foolishness of the father took him and his family.

I’m already quite a specialist on earthquakes, having experienced several approx. 4.5 magnitude shakings. You feel a small vibration for a couple of seconds, like somebody shaking your bed. If the epicenter is closer, you feel a bump followed by shaking. In general, earthquakes are so common in this country, that usually nobody even bothers to react to them.

For Shruti, the accountant of KRMEF, the 13th of October was one of the most important events of her life. She got married and it is a big change for the pride as now she moves to the house of her husband with the family of the husband, taking over all the responsibilities. The pride and groom sit together in a temple the whole day, while guests giving them their respect and gifts. The priest is performing different rituals and prayers and the pride and groom are giving their promises to each other. Of cource there is music and lots of food. The family of the pride washes the legs of the pride and groom and by that showing their respect for the groom as he is now taking care of their daughter. In the first part of the day the pride wears the cloths and golden jewellry from her family, but on the second part of the day everything is changed to cloths and jewellry from the grooms family. It symbolises the pride going to a newe family. In the end the groom gives his wife a mangalsutra neckless and by that the marriage is announced legal. As in every wedding there has to be fun. If for us it is common to steal the pride, then in Nepal the sister of the pride has to steal the shoe of the groom, which the groom has to get somehow back. Usually a lot of bargining and money is necessary for that. I have to admit, that it is not very difficult to steal the shoe of the groom as they must be barefoot most of the time for different rituals 😀

One of the most interesting drinks in Nepal is raksi, which is served in many events, including weddings. Raksi is a strong alcoholic drink mainly made of rice. It has an important role in many hindu rituals. It is imposing to drink raksi during a birthday puja made 17 years ago by the mother of the family.

Dance and music are an important part of this nation. I have been blessed twice already to visit the private concerts of Manda Band, a band of talanted young men plying folk-pop. I would not be surprised, if in a couple of years they will be celebreties 🙂

What I like about Nepal is the symbiosis of old traditions and modern life. Old hindi and budist traditons are always respected, but at the same time people are aware, that they are living in the 21st century.

For almost a month the work-life in Nepal stops. One of the most important festivals, Dashain, is celebrated, followed by Tihar. During 15 days the goddess of Durga is worshiped, all sorts of rituals and puja’s perfomed. The meaning of Dashain is the commemoration of a great victory of good over evil. Every home is cleaned and decorated, food is served and people visit their relatives and friends. During 5 days in Tihar it is celebrated the bondage of brothers and sisters and sisters wish a long and happy life for their brothers. All sorts of different things are done together and different animals/birds worshipped, like crows, dogs, cows etc. There is a deeper meaning behind every worship ritual, but for the crows, street-dogs and cows it means that at least one day in a year they are treated like gods. For me it means free time to do some extreme activities and to explore the mountains 🙂

Vipassana

Mis on elamise kunst? Miks on maailmas nii palju kannatusi? Siddhartha Gautama, tulevane Buddha, otsis vastuseid nendele küsimustele. 25 sajandit tagasi istudes puu all pea 35 aastat mediteerides, jõudis ta lõpuks vastuseni. Järgmised 45 aastat veetis ta oma avastust jagades kõigile huvilistele.

Meie õnnetusel on kaks põhjust: vastumeelsus kõige halva vastu ning igatsus kõige hea vastu. Kui asjad ei lähe nii, nagu soovime, tunneme end õnnetuna, ärritatuna, kurvana jne. Alati on põhjuseks väline objekt, keegi tegi mulle halba, solvas mind, jäin ilma millestki ihaldusväärsest, soovin midagi, mida ei saa ja nimekiri võib jätkuda lõputult. Egol on siin mängida suur roll. Vipassana puhul on tegemist meditatsiooniga, mis õpetab asju nägema nii, nagu nad on. Inimese loomuses on aga soov kõike muuta vastavalt enese vajadustele, sh teisi inimesi. Intellektuaalsel tasandil mõistame õpetuse lihtsust: võta elu, nagu ta on, kuid kuidas seda ka tegelikult realiseerida? Vaja on kuidagi seda teadmist kogeda, aga kuidas?

Mõistes elementaarset loodusseadust, et kõik alati muutub, suudab inimene leppida teadmisega, et halb läheb paremaks ja hea külge ei saa klammerduda, sest see pole igavene. Isegi, kui intelligentsete olevustena saame aru sellest lihtsast põhitõest, siis inimmõistus on loodud teisiti tegutsema: eira halba ja klammerdu hea külge. Järelikult tuleb mõstuse tavapärast tegutsemisloogikat muuta. Lihtsalt mõistusele igapäevaselt selle korrutamisest ei piisa, see teadmine tuleb viia raku tasandile. Inimmõistus on oma olemuselt väga ohtlik tööriist, kuid taltsana on ta suurimaks abimeheks.

VipassanaKuigi vipassana meditatsiooni meetod on välja töötatud Buddha poolt, ei seostu see ühegi religiooni, dogma ega rituaaliga. Tegemist on lihtsa ja loogilise loodusseaduse aktsepteerimisega asjade muutuvuses, mis võimaldab aktsepteerida reaalsust nii, nagu ta on. Mediteerides keskendudes oma hingamisele seda muutmata ja reguleerimata, on võimalik mõistus rahustada ja kontsentreerida, misjärel keskendud misiganes vedana (sensatsiooni) tunnetamisele terves kehas, olgu selleks siis valu, pinge, surve, soojus, külmus, vibratsioon, sügelus vms. Ühegi sensatsiooniga ei tohi samastuda, neid tuleb jälgida objektiivselt kui kõrvalvaataja. Kõik alati muutub, valu läheb üle ja meeldiv vibratsioon transformeerub valuks. Mediteerides tunnetades sensatsioone, koged anicca’t (muutuvust), mis hakkab eemaldama inimesesse kogenud sankhara’d (halbu formatsioone, probleeme). Kogu meditatsiooni alustõdedeks on sila (moraalne eluviis) ja samadhi (keskendumine), mis võimaldavad arendada panna’t (tarkust).

Kivikõva voodi ja padjaga magamistuba ning lihtne söögituba

Kivikõva voodi ja padjaga magamistuba ning lihtne söögituba

Soov kogeda selle õpetuse tõelisust viis mu vipassana kursusele. Kümneks päevaks eraldasin end tsivilisatsioonist, loobusin telefonist, Internetist, raamatutest, soojast duššist, mugavast voodist, maitsvast toidust ning isegi rääkimiset, sest kogu kursuse vältel peab valitsema üllas vaikus. Askeetlikes tingimustes igapäevaselt pea 11 tundi mediteerides, alustades hommikul kell 4:00 ja lõpetades õhtul kell 21:30, olen saanud väärtusliku kogemuse võrra rikkamaks. Tegemist oli nii emotsionaalselt kui füüsiliselt raske protsessiga.

Meditatsiooni keskkond

Meditatsiooni keskkond

Alustades esimestel päevadel annapana’ga (hingamisega) ning liikudes edasi vipassanaga (sensatsioonide tunnetamisega), oli läbivaks jooneks meditasiooniruumis inimeste ohked, nihelused keha läbiva valu tõttu ja nohisemised ning norskamised hetkelise uinumise tõttu. Algselt tundus võimatu oma mõistuse taltsutamine, sest keskendu palju tahad, peas pöörlevad tohutu kiirusega kõiksugused uskumatud mõtted. Mõistuse tööloogikaks on pidevalt mängida minevikku ja kui sellest ei piisa, siis genereerida tulevikku, kuid ainus, mida ta teha ei taha, on elada olevikus. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, ühel hetkel oled suuteline oma mõstuse maha rahustama, misjärel hakkad tunnetama oma keha. Ja jällegi, nii uskumatu, kui see ka ei kõla, hakkad tunnetama veidraid asju, mida muidu pole. Eks ta ole samas ka loogiline, sest kogu mateeria on loodud molekulidest, mis on ju pidevas liikumises, seega on tegelikult ka inimene üks pidev võbisev kogu. Ja seejärel hakkab peale kirurgiline operatsioon, kus lõikad lahti haava ning selle paranemiseks peab tulema välja kogu mäda. Kellel võtab see uskumuse järgi aega ühe elu, kellel 10, kellel 100.

Kogu õpetuse moto: May all beings be happy!

2 min pärast kursuse lõppu tõelise õnne kogemine

2 min pärast kursuse lõppu tõelise õnne kogemine

Olles eemal 10 päeva tsivilisatsioonist, on huvitav naasta Nepali põnevasse igapäevaellu. Vahepeal on vastu võetud konstitutsioon. Uskumatu! Loodetavasti hakkavad eesolevad reformid muutma paremaks inimeste igapäevaelu ning naiste, laste, vanurite ning kõiksuguste vähemusgruppide õiglast kohtlemist. Esimeseks negatiivseks tagajärjeks on aga Nepali-India piiri sulgemine, mis tähendab, et suur osa kaupadest ei jõua Nepali. Nepal on sulgetud kahe suure riigi, India ja Hiina vahele ning on pea 70% ulaltuses sõltuvuses impordist (peamiselt Indiast). Juba nädal aega ei ole riiki jõudnud bensiin ja nafta, mis tähendab, et ühistransport on pea olematu ning eraisikutele on lõpetatud kütuse müümine. India väidab, et tulenevalt massiivsetest streikidest piiri lähedal värske konstitiutsiooni vastu, on transport võimatu. Telgitagused teavad aga rääkida, et India ei ole rahul kõikide konstitutsioonide punktidega, mis üritavad vähendada nende mõjuvõimu Nepalis.

Ühistransport

Ühistransport

Lahkudes vipassana meditasiooni kursuselt möödub esimene tunnike matkates ning seejärel hääletades kodukülasse. Üksikud bussid küll liiguvad, kuid on täis pakitud inimesi. Juba mitmed aastad tagasi keelas Nepal bussi katustel inimeste transpordi, kuid nüüd rasketes oludes on erandid jällegi lubatud 😀 Loodame, et kaks riiki suudavad õige varsti oma erimeeldused lahendada. Viimane majanduslik blokaad India poolt oli 1989 a. ning kestis 13 kuud. Kahjuks ei ole mul aga soovi ega tahtmist nõnda palju oodata, kuid võttes arvesse oma värsket uut elutarkust, tuleb reaalsust aktsepteerida nii, nagu ta on 🙂


What is the art of living? Why is there so much misery in the world? Siddhartha Gautama, the future Buddha, was looking answers to these questions. 25 centuries ago sitting under a tree almost 35 years, he found an answer. Next 45 years of his life he spent sharing his discovery.

There are two causes of our misery: aversion to everything bad and craving for everything good. If things are not the way we wish, we feel unhappy, irritated, sad etc. And it is always the fault of an outside object, somebody did bad to me, insolted me, I lost something valuable, I wish something, that I cannot have and the list can go on endlessly. Ego has an important role here. Vipassana is an insight meditation, that teaches to see things as they are. It is in human nature to change everything according to your needs, including other people. At intellectual level it is easy to understand the simplicity of the teaching: take life as it is, but how to actually realise that? It is necessary to somehow experience it, but how?

Understanding the simple law of nature, that everything always changes, a person can accept, that bad always gets better and you cannot cling to good, as it does not last forever. Even if we understand this simple rule, the mind of a man is created to work differently: abort all bad and crave for good. Therefore the logic of the mind must be changed. Just to repeat this knowledge to the mind every day is not enough. It must be understood at the level of your every molekul. Human mind in nature is a very dangerous tool, but when tamed, it can be your biggest helper.

Even though vipassana is developed by Buddha, it’s not a religion and involves no dogma, rituals and no conversion. It is the acceptance of simple and logic law on nature, that everything changes, which allows to accept the reality as it is. By meditating and concentrating on your breathing without changing or regulating it, it’s possible to calm your mind an concentrate to every vedana (sensation) on/in your body, let it be pain, pressure, warmth, cold, vibration, itching or something else. You are not supposed to relate to these sensations, but must observe them objectively. Everything always changes, the pain transformes to pleasure and vice verca. By meditating you experience anicca (impermanence), which starts to remove the sankharas (bad formations, problems) from human body. The basis of the teaching is sila (morality) and samadhi (concentration), which allows to develop panna (purifying wisdom).

Wish to experience the wisdom of this teaching, took me to the course of vipassana. For ten days I isolated myself from civilization, gave up my phone, Internet, books, warm shower, comfortable bed, tasty food and even talking, because the whole course is done in noble silence. Meditating in ascetic conditions every day for almost 11 hours, starting at 4 am and finishing 9 pm, I’ve gained a valuable experience. It was a very difficult process, both physically and emotionally. In first days you start with annapana (breathing), moving on to vipassana (feeing of sensations). The meditation hall is constantly filled with sighs, people are quietly moving their shore body and snoring, as it is sometimes difficult to stay focused. At first, it seemed impossible to calm you mind. You can concentrate as much as you wish, there are million thoughts in your head. The logic of the mind is to constantly play the past and if that is not enough, then imagine future, but the only thing the mind does not want to do is to live in the present. As unbelievable as it sounds, at some point you are able to calm down your mind and after that you start feeling different sensations on your body, that you have never felt before. It is kind of logic actually, because all materia is made of molecules, which are constantly in movement, so this means, that the materia is a vibrating mass. And after that a surgical operation starts, you open the wound and to heal it, all the pus needs to come out. By the eastern belief it might take one lifetime, ten or hundreds, depends on every individual.

The moto of the whole teaching is: May all beings be happy!

Having been away from civilisation for ten days, it is interesting to come back to the reality of everyday life in Nepal. In the mean time, the constitution has come into force. Unbelievable! Hopefully the future reforms will start changing the life of women, children, elderly and other minority groups. The first negative effect is the closure of Nepali-Indian border, which means many goods are not imported to Nepal. Nepal is a landlocked country between two big countries, China and India, and is ca 70% dependent on import from mainly India. For almost a week, no petrol has been transported to Nepal, which means there is basically no public transport and private cars cannot buy fuel. India denies a blockade, but says its trucks cannot enter Nepal because of the widespread protests in the south by groups upset, that the constitution will devide their provinces. Behind the curtains it is known, that actually India is not satisfied with some of the points in the new constitution that decreases the power of India in Nepal. Leaving vipassana course, the first hour goes by hiking and then hitchiking back to the home village. There are some busses running, but they are packed with people. It was forbidden to ride on top of the busses a couple of years ago, but now in the extreme contitions it is happening again 😀 I hope Nepal and India will solve their tensions soon. The last economic blockade by India was in 1989 and lasted for 13 months. Unfortunately I do not wish to wait that long, but taking into consideration my new life wisdom you have to accept reality as it is 🙂

Värvikirev maailm

Klaaspudelitest maavärinakindel näidismaja

Klaaspudelitest maavärinakindel näidismaja

Õnneks on maavärinakindla näidismaja projekt edasi arenenud, suurelt tänu KRMEF’i külastanud olulise investori kohalolekule, kelle survel on alustatud ettevalmistavate tegevustega. Tahaks loota, et tegemist oli vaid õnnetu partneri valikuga, kuid projekti insenerid suutsid presenteerida vaid Internetist võetud modelmaja plaani, ilma igasuguse modifikatsioonita maavärinakindlaid ehitustavasid, kohalikke materjale ja keskkonnasõbralikkust arvestades. Seega olen välja töötanud üleüldise kontseptsiooni näidismaja rajamiseks. Kahjuks on puit siin üks kalleimaid materjale, seega on puidust, kui ühest parimast ehitusmaterjalist maavärinate ohutsoonis, maja ehitamine välistatud. Katsume rakendada kolme põhilist tegurit: vundament ja karkass peaks olema üksteisest eraldatud, karkass võimalikult jäik ning katus kerge. Ehituspartner on valitud ja hetkel tegeleme detailse projekti valmistamisega konkreetselt esimesele näidismajale.

KRMEF'i õnnelik delegatsioon

KRMEF’i õnnelik delegatsioon

Tunnistan, et koostöö siin on olnud raske, sest kommunikatsioonis on vajakajäämisi, üleüldised arusaamad ja teadmised on erinevad ning ma pole harjunud olukorraga, kus kõigele vastatakse jaatavalt, aga tegelikult on tegemist lihtsalt viisakusega ning lähiajal ei toimu suurt midagi. Jätkan survestamisega ja plaan on alustada ehitustegevusega oktoobri alguses.

Tervisepäev

Tervisepäev

Aeg-ajalt korraldab KRMEF ümberkaudsele rahvale elementaarse meditsiiniabi saamiseks terviselaagreid, kuhu tulevad ümberkaudsete koolide lapsed bussidega kohale. Inimestele teostatakse esmane tervisekontroll, jagatakse vajalikke soovitusi ja ravimeid ning kogutakse ka verd.

 

Heategu, mis võib päästa kellegi elu

Heategu, mis võib päästa kellegi elu

Üldiselt on Nepalis pidevalt vere puudus, sest doonorlus pole siin väga levinud. Üritasin ka oma panust anda, kuid selgus, et minu pulss on liiga madal. Ei aidanud selgitusest, et minu puhul ongi see tavapärane, et pulss on keset päeva max 50. Ja jälle jäi mul heategu tegemata. Vähemalt mõõdeti siin mu vererõhku. Viimati Eestis doonorikeskusesse sattudes piisas vaid ühest pilgust medõe poolt, kes hakkas naerma ja soovitas mul 5 aasta pärast tagasi tulla 😀

 

 

Ehtekunstnik

Ehtekunstnik

Kui satute ostma Nepalis toodetud käsitööd, siis võtke teadmiseks, et see võib olla toodetud hoopis eestlase poolt. Aeg-ajalt, kui täita on vaja suurematsorti tellimus, ulatame abikäe käsitöökoja naistele meisterdades ehteid. Nipid hakkavad juba selgeks saama, kuidas paelu sõlmida ja pärleid laduda. Käsitöökojas töötamine on meeldivaks vahelduseks, kus saab rahulikult nokitseda, nautida teed ja naiste vadistamist 🙂

 

Nagu olen juba maininud, on enamik nepallastest hindud, kuid tugevasti budistlike mõjutustega. Kui hindud rajavad endale templeid, siis budistid kloostreid. Sageli külastavad inimesed mõlema religiooni pühakodasid ja budistlikes kloostrites lausuvad mantraid – OM MANI PADME HUM.

Mani wheels or prayer wheels

Mani wheels or prayer wheels

Mantra lausumist võrdsustatakse pöörlevate Mani rataste või palverataste keerutamisega, mis võivad olla mõõtmetelt mõnikümmend sentimeetrit kuni mitu meetrit. Üleüldine taust kogu protseduuril on Buddha nägemus kannatustest, mis tema arvates on täiesti ebavajalikud. Teadvustades kannatuste olemasolu, saame otsida põhjuseid ning seejärel need kõrvaldada. Üheks peamiseks meetodiks on kaastunne. Seega budistide eesmärgiks on jõuda valgustatud teadmiseni, et päästa kaastunde abil kannatustest kõik elusolendid, sh ka iseennast.

Koolilapsed tudeerimas

Koolilapsed tudeerimas

KRMEF’st mõned kilomeetrid mäkke ronides asub riiklik kool ca 400-le lapsele. Võtsime meeleldi vastu lahke küllakutse, et tutvuda siinse haridussüsteemiga ning kohtuda lastega, kellele tegime suurt rõõmu puhtalt sellega, et meie nahk on valge. Kui meie põhiharidus koosneb üheksast aastast, siis siin käivad lapsed koolis kümme aastat. Sellele järgneb kaks aastat keskkooli ning soovi korral ülikool. Põhiharidus võimaldatakse riigi poolt, kuid siiski on koolid alarahastatud ning mõningad kulud tuleb katta lapsevanematel. Kahjuks paljudel puudub selleks võimalus ja kannatajateks on lapsed. Peamisteks õppeaineteks on emakeel, inglise keel, matemaatika, füüsika, sotsiaalteadus, keskkond-tervis-populatsioon, arvutiõpe-raamatupidamine ja kunstiõpetus. Tuleb tunnistada selle kooli laste visadust kõndida iga päev mäe otsa ja tagasi. Rõõmsalt tudeerivate laste taustal oli ainsaks häirivaks faktoriks kohutavalt pimedad kooliruumid, mis kindlasti ei saa olla hea silmanägemisele.

Lastekodu lapsed toitmas hiiglaslikke kalu

Lastekodu lapsed toitmas hiiglaslikke kalu

Ja vaid mõned kilomeetrid teise suunda asub lastekodu, kuhu samuti saime küllakutse. Kui üldiselt on lapsed siin pigem tagasihoidlikud ja häbelikud, siis lastekodulastel need omadused puudusid. Eks nad ole ehk rohkem harjunud vabatahtlikega ja igal võimalusel soovivad arendada oma inglise keele oskust. Meeldiv jalutuskäik lastega tutvustas meile kohaliku järve omapärasid, kus vilksatavad maod ning elavad hiiglaslikud kalad. Nüüd on arusaadav, miks siin inimesi ujumas ei näe.

Tavapärane bussisõit

Tavapärane bussisõit

Katmandust vaid 15 km ja tunnise bussisõidu kaugusel asub Bhaktapur, iidne kuningriik Katmandu ja Patani kõrval. Bussisõit Nepalis ei ole nõrganärvilistele, sest kitsastes tingimustes puudub selline asi nagu iskiklik ruum. Bhaktapuri mõnusalt väikeses vanalinnas, mis on eelduslikult 7 sajandist, on rahustav jalutada ning nautida fantastilist arhitektuuri. Suur osa sellest on küll maavärinas kahjustada saanud, kuid tänavad on koristatud ning elu veereb omarada.

 

Vapustav vaade

Vapustav vaade

Oleme siin avastanud enda jaoks ka oma white house’i. Õnneks ei ole tegemist poliitikat kujundava residentsiga, vaid mäe otsas kaljuveerel asuva kohvikuga, kus on võimalik sisuliselt erapidusid pidada. Et inimesed pimeduses mäe otsast alla komberdades end ei vigastaks, on võimalus kohvikus ka öö veeta. Maha visatakse pehmed matid ning kaissu padi ja tekk. Tegemist on maagilise kohaga, kus magama jäädes paistab läbi klaasseina pimeduses tuledemeri ning hommikul ärgates vahid lummatult päikesetõusu läbi udu. Sedaviisi meeldiva jam’i taustal me uinusime.

Vapper taksojuht Bijay

Vapper taksojuht Bijay

Aastal 2072 e siis 2015, tähistatakse 16.-18. september Teej’i, mille puhul on tegemist naistele pühendatud festivaliga. Abielunaised palvetavad Teej’i ajal pikka ja õnnelikku kooselu, vallalised soovivad head abikaasat, lisaks tegeletakse enese keha ja hinge puhastamisega. Eelneval õhtul toimunud suure söömaaja järgselt alustatakse uut päeva puhastava dušši ning paastuga. Eriti vaprad naised ei joo isegi vett ning suhtudes tõsiselt kohalikesse traditsioonidesse, möödus päev söögi ja veeta. Kõikjal tänavatel käib tants ja trall ning naised punastes sarides külastavad templeid. Päev lõppeb tseremoniaalse puja ning kerge õhtusöögiga. Templite külastamine ning palvetamine jätkub kahel järgneval päeval. On aga asju, mis kõikjal maailmas on sarnased, nagu näiteks meie vapper sohver (KRMEF’i autojuht), kes lubatud 10 min asemel pidi ettevalmistusi tegevaid naisi ootama vähemalt tund ning naerulsui kantseldas daamid templisse ja tagasi 😀

Järgnevaks kümneks päevaks eraldan end maailmast ning võtan osa vipassana meditatsiooni laagrist. Tegemist on budistide seas laialt praktiseeritava meditatsiooni viisiga, kuigi see on vaba igasugusest religioonist. Loodan, et oskan teile varsti kogu protsessist rohkem rääkida, kuid sissejuhatuseks on vipassana olemus eemaldada ego ja selle klammerduv käitumine, millele peaks järgnema „selge nägemine“.

Lõpetuseks veidi kohalikku head muusikat.


 

Fortunately there has been some progression with the earthquake resistant model house project, mainly due to an important donator, who visited KRMEF. I like to think, that it was just an unfortunate choice of partners, but the project engineers were able just to present a model house taken from Internet, without any modifications to earthquake resistency and concidering local materials and eco-friendliness. Therefore I have presented a general concept for this project. Unfortunately wood, as one of the best materials in earthquake prone areas, is very expencive here and therefore it is eliminated. We try to apply 3 main rules: base isolation, stiffer house and lightweight roof. Construction partner has been chosen and now we are working on a detailed project on the first house. I must admit, that cooperation here has been difficult, as there are misunderstandings in communication, the general understandings and knowledge are different and I’m not used to a situation, where „yes“ is said to everything, but actually they are just being polite and not much will happen after that. I will continue my work and try to get everything ready for construction by the beginning of October.

From time to time KRMEF organizes healt camps for the local people and lots of children with school busses come. They receive the general check-up, some urgent medicine and recommendations. Also donor bank is there to collect blood. In general, there is a constant lack of donor blood in Nepal, as it is not very common to donate. Therefore I wished to give my share, but it turned out, that my blood pressure is too low. Explaining, that for me it is normal to have a pulse of max. 50 during the daytime, didn’t help and again I was not able to do my good turn. At least here they measured my blood pressure. Last time in a donor center in Estonia the nurce gave me a single look, started laughing and suggested to come back in 5 years 😀

Sometimes, if you happen to buy jewelry made in Nepal, actually it might be made by an estonian temporarily living in Nepal. If a bigger order needs to be fulfilled, we give our helping hand to the women of jewelry workshop, who calmly try to explain us the simple techniques, which at first seem unbelievably difficult. But now we start to get it and it’s a pleasant change for daily work to just sit in peace, do some handicraft, drink tea and listen to the chat and laughter of local women 🙂

As I’ve already mentioned most of the population here are hindus, but they have strong budist influences. If hindus build themselves temples, then budists build monasteries. Often people visit both and in budist monasteries say mantras- OM MANI PADME HUM. To say this mantra is equal to spinning the Mani wheels or prayer wheels, which can be from small to very large ones. The general background of this is, that Buddha believed suffering to be unnecessary. Acknowledging that suffering exists, we can discover its cause and remove it. The most powerful method is compassion, to reach the enlightened awareness in order to save any beings, including ourselves from suffering.

A couple of km up the hill from KRMEF, is a public school for approx. 400 children. We accepted the invitation to learn more about the educational system in Nepal. If our elementary education consists of 9 years, then here children study 10 years. Elementary education is provided by the govenrment, after that high-school level from 11-12 and higher education is provided mainly by private schools. Main subjects are english, nepali, mathematics, science, environment healt & population, social studies, computer & accountance and art. Even though elementary education is provided by the government, the schools are under-financed and some of the costs must be paid by the parents, which some cannot do and the ones who suffer, are the children. It made me happy to see the children happy (mainly because we are white people) and I admire the strength of the children to walk up and down the hill every day. The only frustrating thing was the darkness of the classrooms and I feel sorry for the eyesight of the children.

And a couple of km to the other direction is an orphanage. If in general children here are shy, then the children of the orphanage are different and try to improve their english skills every possible chance. I guess they are more used to the volunteers from outside. We had a nice walk, where the childern introduced us the life of a local lake. There were several snakes enjoying the swim and huge monstorous fish. Now I undrstand why nobody swimms in this lake 😀

Only 15 km and an hour of bus drive from Kathmandu is an ancient city Bhaktapur. Bus drive in Nepal is not for everybody, as there is no private space. The old town of Bhaktapur, built on the 7th century, offers nice walks and fantastic architecture. Lots of it has been damaged by the earthquake, but the streets are cleaned and life quietly goes on.

We have found ourselves a white house. Fortunately it is not a political residents, but a nice caffee on top of the mountain at the edge of a cliff. Basically you can have private parties there and to save people from falling while climbing back down in the dark, there is a possibility to stay overnight. Mattresses are laid down and you can cuddle with a pillow and a blanket. It is a magical place, where you can enjoy the night view of the lights in the darkness and wake up with sunrise in the fog. So this is how we fell asleep with this pleasant jamming.

In 2072, ie 2015, on the 16-18th of September Teej is celebrated in Nepal, which is a women’s festival. Married women pray for the long life of the husband and firm relationship between them, single women pray for a good husband, in addition purification of own body and soul takes place. After a big feast, a new day begins with a purifing shower and a fast. Strong women don’t even drink water and being respectful of local traditions, my day went by without any food or water. Everywhere on the streets is a party, women in red sarees dance and visit temples. Day ends with a ceremonial puja and a light dinner. Visiting temples and saying prayers continues for the next two days. There are things in world that will not change and are common everywhere, for example our brave taxi driver (official driver of the foundation), who had to wait for us instead of promised 10 minutes, at least an hour and happily drove the ladies to the temple and back 😀

For the next 10 days I will be cut off from the world and taking part at vipassana meditation. It is common meditaion way amongst budist, even though it has nothing to do with any organized religion. I hope to give you more information after I have finished, but in general vipassana is the removal of ego and its grasping tendency after which „Clear Seeing“ or „Insight“ drawns.

In conclusion, enjoy some local good music.

What to do in Kathmandu?

Varemetes Durbar Square ja Bhimsen Tower

Varemetes Durbar Square ja Bhimsen Tower

Elu Nepalis on taastumas maavärinaeelsele perioodile ning päevad mööduvad igapäevaseid askeldusi tehes. Ainsaks meenutuseks on varemeis hooned ning inimeste hinges rõhuvad rasked mälestused. Paljudel peredel ei ole jätkuvalt peavarju ning hakkama saadakse suguvõsa ja sõprade abiga. Igapäevaselt tegeleb KRMEF abipalvetega erinevatelt peredelt ajutiste peavarjude rajamiseks. Katmandu peamine turismipiirkond Thamel on oktoobris loodetavasti saabuvate turistide jaoks üles löödud ja kui silmi ei riivaks oluliste vaatamisväärsuste varemed, siis ei saaks arugi, et seda riiki ja rahvast räsis tugev looduskatastroof. Endise kuningapalee esine väljak, Durbar Square (UNESCO World Heritage), on suures osas maatasa ning 9korruselisest (61,88 m) Bhimsen’i tornist on järel vaid paarimeetrine sammas. Maavärin tabas Nepali 25. aprilli lõunal. Ühelt poolt võib olla tänulik, kuna tegemist oli laupäevaga, mis on Nepalis ainus puhkepäev, ning inimesed ei olnud kontorites ja lapsed koolides, mis loodetavasti aitas ära hoida veelgi suuremaid vigastusi. Sellele vaatamata on valus näha nepallaste silmis väljenduvat kurbust möödudes Durbar Square ühest templist, kus maavärina ajal toimus oluline puja ning pea 2000 inimest hukkus või Bhimsen’i tornist, mis viis endaga kaasa pea 300 inimhinge.

Vana kohtub uuega

Vana kohtub uuega

Nepallaste peamiseks kõneteemaks käesoleval hetkel on konstitutsioon, mida küll kahjuks on arutatud juba pea kolm aastat. Eks ta nii ole, et ajal on siin meie mõistes teine tähendus. Nimelt on demokraatia nepallaste jaoks võrdlemisi uus nähtus ning koostamisel on riigi põhiseadus. Tegemist on aga keerulise protsessiga, kuna Nepalis elab üle 100 etnilise grupi ning kõneldakse samapalju erinevaid murrakuid. Riiki üritatakse jagada 7 erinevaks maakonnaks ja sellega kaasneb palju rahulolematust, kuna erinevad huvigrupid kardavad, et nii kireva seltskonna puhul ei suuda ainult 7 erinevat maakonnavalitsust seista kõikide huvide ja vajaduste eest. Tuleb tõdeda, et Nepali valitsus on tuntud korruptsiooni poolest ehk rahva rahulolematus on arusaadav. Minu siinviibimise ajal on olnud vähemalt korra nädalas üleriigiline streik, mis sisuliselt tähendab, et kõik seisab.

Töö- ja puhketuba

Töö- ja puhketuba

KRMEF’i mõjutavad streigid vaid niipalju, et aias askeldab ringi vähem inimesi, kuna bussid ei liigu ning hommikusöögiks tuleb röstsaia asemel süüa midagi muud, mis kapis leidub. On tõsi, et 24.08.15 Postimehes kajastatud uudis, leidis aset. Riigi läänepoolses osas läks streik üle käte, ning esialgsetel andmetel hukkus demonstreerijate käe läbi valitsuse asutusi kaitsvat 21 politseiniku, mis hiljem ametlike andmete järgi taandati kaheksale. Tegemist oli kogu riigi jaoks kahetsusväärse juhtumiga ning kinnitan, et selline brutaalsus ei ole siin tavapärane.

Hei-hoo, hei-hoo, käib töö ja vile koos...

Hei-hoo, hei-hoo, käib töö ja vile koos…

Maavärinakindla näidismaja rajamisega tuleb veel veidi oodata, kuna vaid mõni aeg tagasi hakkas valitsus uuesti väljastama ehituslubasid (tean, see kõlab maavärina poolt räsitud riigis päris totter), kuid loodetavasti on varsti dokumendid korras ning mussooni lõppedes, septembri keskel, on võimalik tööga alustada. Seega sisustan KRMEF’s senikaua oma aega erinevate ehitustegevustega. Nokitsetud on ruumide sisustuse kallal (seinte katmine bambusmattidega), võõbatud bambusest maju puidukaitsevärviga, rajatud organisatsioonist väljapool abivajavatele peredele varjualuseid ning kahele iisraeli põllumajandustaustaga vabatahtlikule kasvuhoone, kes hakkavad tõestama, et tomatid valmivad kasvuhoones kiiremini kui avamaal. Esimesed tööpäevad olid päris naljakad ning vägagi respekteeritud töödejuhataja, Sanbabo, oli alguses meiega päris hädas, sest selgus, et oskame käes hoida akutrelli, saame ise hakkama naela seina löömisega ning töötame ka tavapärasemalt kiiremini, kui siin kombeks. Põhjustasime vaesele mehele ohtralt stressi, kuid õige varsti hakkas ta meid usaldama ning harjus ka meie tööviisiga. Selle väljenduseks oli päeva lõpus öeldud lause: You know hard work. Good. We are friends 😀

Sünnipäeva puja tseremoonia, mille käigus saavad kõik dika

Sünnipäeva puja tseremoonia, mille käigus saavad kõik dika

Vabal ajal on olnud õnne tutvuda kohaliku kultuuriga. Olen kogenud nepallaste külalislahkust, mis sisuliselt tähendab, et oled nagu pereliige. Nepalis on igaks oluliseks sündmuseks oma puja, mis on palverituaal austamaks erinevaid jumalaid. Inimeste otsaesiseid kaunistavad tikad, mis on riisi-värvisegust moodustatud märgid kas igapäevaseks kandmiseks või mõne erilise usuürituse jaoks.

Shopping

Shopping

Selgeks olen saanud, et söömine, miski eseme teisele andmine või vastuvõtmine tuleb läbi viia parema käega, kuna sellega näitad sa oma austust. Vasakut kätt peetakse räpaseks, sh pühitakse sellega oma tagumikku. Kui üldiselt on toit siin riigis minu maitsemeele jaoks fantastiline, siis baan’i ma ei soovita. Tegemist on mingi lehe sisse keeratud kookose-mündi-pähkli-tubakaseguga, mis maitseb iiveldamaajavalt. Kuna ei tahtnud aga solvata nepallaste külalislahkust, siis sõin selle vastumeelselt ära ning olin tänulik, et ei hakanud oksele.

Swayambhunath'i tempel, tuntud ka kui Monkey Temple

Swayambhunath’i tempel, tuntud ka kui Monkey Temple

Kuigi üle 80% rahvast on hindud, on religioon siin segu nii hinduismist kui budismist. Ronida mööda pikki treppe hommikul kell 5 künka otsas asuvasse Swayambhunath’i templisse, on müstiline kogemus, kus inimesed avaldavad austust oma jumalatele põletades küünlaid, mängides muusikat ja lausudes oma mantraid. 5 sajandi alguses rajatud tempel on tuntud ka kui Monkey Temple, kuna kubiseb pühadest ahvidest, kes lunivad maiustusi. Hoian neist austusega eemale, kuna Indias ei olnud nad minu vastu väga sõbralikud 🙂

Kummardage minu ees

Kummardage minu ees

Ohverdustseremooniad Dakshinkali templis

Ohverdustseremooniad Dakshinkali templis

Samas hommikul kell 5 inimesi ja kukki triiki täis topitud bussis Dakshinkali Temple’sse sõites on sisemuses veider ärevus, sest sulelised ei ole bussis tavapärased reisijad. Nimelt ohverdatakse jumalannale Kali kaks korda nädalas just noori kukki, kastreerimata kitsi ning harvadel juhtudel ka pühvleid. Tegemist on jumalannaga, kes valitseb aega, muutusi, jõudu, loomingut, hävingut.

Mägedes matkates tuleb arvestada, et oled pidusöök kaanidele, kes ootavad sind näljaselt nii heinas kui ka puudel ja nad on vägagi visa hingega. Kohati mõtled, et need fantastilised mägivaated ja meelirahustav vaikus ei ole seda kõike väärt, kuid seejärel lepid olukorraga, sest sinu verd imevad kaanid on tervisele tegelikult kasulikud.

Tekking koos kaanidega

Tekking koos kaanidega

Katmandu tänavad on täis läänelikult riietuvaid noori, kes oma mõtlemises ja suhtumises on vabad ning unistavad suurelt nagu noored kõikjal maailmas. Teater on kahjuks Nepalis harv nähtus ja peamiseks meelelahutuseks on kino. See aga ei heiduta kunstihingega Shokot, kes on õppimas näitekunsti ning unistab näitekooli astumisest Saksamaal, kuna kahjuks Nepalis sellise ametliku hariduse saamise võimalus puudub. Käesoleval hetkel on Katmandus 5 teatrit. Tegemist on väikesemastaabiliste teatritega, mis mahutavad ca 60 inimest, kuid Shoko ja tema sõprade südameasjaks on teatrikunsti edendamine.

Näitetükk "Three loneliness" koos tulevase näitleja Shoko'ga

Näitetükk “Three loneliness” koos tulevase näitleja Shoko’ga

Näitetüki „Three loneliness“ vaatamine oli fantastiline kogemus, kuigi keel jäi arusaamatuks. Sellele vaatamata oli kolme erineva loo sisu arusaadav tänu näitlejate professionaalsusele ning tavapärasele eestlasele harjumatu emotsionaalsusele ja miimikale. See, et keset näitetükki kaob elekter, ei morjenda kedagi, ning õige varsti on käima tõmmatud varugeneraator. Elekter on Nepalis väärtuslik ressurss, mida jagatakse ööpäeva jooksul erinevate külade ja piirkondade vahel ning seda ei tohi kunagi iseenesest mõistetavalt võtta.

Tõestamaks, et noorus Nepalis on nagu noorus kõikjal maailmas ja tegemist ei ole kuidagimoodi aja jalgu jäänud ja vanadesse traditsioonidesse takerdunud arenguriigiga, esitan väikese võtte rock kontserdist. Jah, Nepalil on veel pikk tee minna, et saavutada stabiilsus, kuid eks ta ole riigi noorte kätes 😀


Life in Nepal is getting back to normal and days go by doing everyday stuff. Only memory of the earthquake is ruins of the buildings and memories of people. Lots of families still dont’t have a home and they live with the help of their relatives and friends. Every day KRMEF deals with help requests from families in the need of a shelter, so they could return to their home and start rebuilding it. The main tourist area, Thamel, in Kathmandu is in party clothes for the tourists who hopefully will arrive in October and if there weren’t some ruins of the main tourist attractions, you could not even tell, that this country has been shaken by this force of nature. Former king palace square, called Durbar Square (UNESCO World Heritage), is in ruins and the 9 stories (61,88 m) Bhimsen tower is gone. The earthquake hit Nepal on the 25th of April at noon, which was a Saturday, so the only day off in Nepal. So in one hand you can be thankful, because people weren’t in their offices and children in school and therefore hopefully even bigger casualties were avoided. Nevertheless, it is hard to see the sadness in the eyes of Nepali people, when they walk by a temple in Durbar Square, where there was an important puja during the earthquake and almost 2000 people were killed or Bhimsen tower, which took almost 300 souls.

The main topic for Nepali people at the moment is the constitution, which has been under discussion for almost 3 years now. It is true, that time has a different meaning here. Democracy is quite new fenomen in Nepal, so they are preparing their constitution. It is a difficult process, because there are more than 100 different ethnic groups in Nepal and as many different dialects. The country is being devided into 7 counties and that is why the citizens are unhappy, because they fear, that only 7 counties cannot stand for the rights of all the different groups. It is true, that Nepali government is known for their corruption, so I can understand the frustration of the people. While being here, at least one national strike has been held, which means that nothing is working. For us in KREMF it means, that less people are working in the garden, because buses are not running and instead of French toast you need to prepare something else for breakfast. I also must admit, that the news on the 24th of August in Estonian newspaper Postimees, really happened. The strike in the western part of Nepal went out of control and 21 police officers, who were guarding the government facilities, were killed by the hands of demonstrators. Later the number of casualties was put to 8. It was a very sad day for the whole country and I can honestly tell, that this kind of brutality is not common here.

The earthquake resistant sample house needs to wait for a while, because only some days ago the government of Nepal started giving building permissions again (I know, it sounds stupid in a country that has been hit by an earthquake). Hopefully soon the documents will be in order, so in the end of monsoon (middle of September), we can start with the construction work. In the mean time, I’ve been working on different construction works: decorations of the rooms with bamboo sheets, painting, temporary shelters building outside the organization and a greenhouse for two israeli volunteers, who will start to prove, that tomatos grow faster in a greenhouse. First workdays were quite hilarious and the highly respected site manager, Sanbabo, was having much trouble with us, as it turned out, that we know how to work with the drill, hammer and nails and also work faster, that is normal here. We caused a lot of stress to Sanbabo, but eventually he started trusting us and got used to our work tempo. His satisfaction was expressed at the end of the workday by saying „You know hard work. Good. We are friends“ 😀

In my free time I have been lucky to see the local culture. I have felt the hospitality of the Nepali people, which basically means you are part of their family. Here for every important event you have your own puja, which is a ritual performed to honour and worship one or moere deities or to spiritually celebrate an event. People’s foreheads are decorated with dikas, made of powder or paste and worn on daily basis or for special religious occasions. I have learnt, that eating, giving or receiving something must be done with your right hand, as the left hand is concidered unpure and you also whipe your ass with it. In general the food here is very tasty for me, but I will not recommend baan, which is a coconut-mint-nut-tobacco mix rolled in somekind of a leaf and tastes obnoxious. But I really didn’t want to be rude, so I ate it, in the mean time being happy, that I didn’t throw up. Although over 80% of the population are hindus, the religion here is a mixture of hinduism and budism. To climb the staircases up the hill of the Swayambhunath temple 5 in the morning, is a mystic experience, at the same time people showing their respect to their gods by burning candles, playing music and saying their mantras. The temple built in the beginning of the 5th century is also known as Monkey Temple, as it is filled with holy monkeys, who are asking for sweets. I stay away from them with respect, as they were not that friendly to me in India 🙂 Driving on a bus full of people and roosters at 5 in the morning to Dakshinkali Temple, a weird anxiety is rising in me, as the roosters are not common travel budies here. What the roostes don’t know, that in an hour they will be sacrificed to godess Kali, who is th godess of time, change, power, creation and also distruction.

If trekking in the mountains you have to consider, that you are a Christmas Day dinner for the leaches, who stalk you everywhere in the grass and on the trees. At some point you think if those beautiful mountain views and the peaceful quietness is worth it, but then you accept the inevitable, and think, that the leaches sucking your blood is even good for your health.

The streets of Kathmandu are filled with young people, who dress as western people do and are free in their thinking, having big dreams like young people everywhere in the world. Theatre is unfortunately a reare occacion here and youth mainly goes to the cinema. This does not stop Shoko, an artistic soul, to develop the theatre culture and to become an actor himself. As there is not possible to learn acting in Nepal, he wishes to study in Germany. At the moment there are only 5 small theathres (approx. for 60 people) in Kathmandu. To see the play „Three loneliness“ has been a fantastic experience. Even though the language is not understandable to me, every meaning of the play was clear due to the professionality of the actors, their body language and mimic. The fact, that electricity is gone during the play, does not hinder anything and soon the generator is switched on. Electricity is a valuable recource in Nepal, which is shared between different villages and locations during the day, so electricity can never be taken as a sure thing here.

To prove, that youth in Nepal is like youth everywhere in the world and Nepal is in no ways a country of old way of thinking, I present a short clip of a rock concert. Yes, Nepal has still a long way to go to establish stability, but it is in the hands of young people 😀

Tutvumine KRMEF’ga

KRMEF’i puhul on tegemist organisatsiooniga, mis ei ürita lihtsalt siin keerulises maailmas ellu jääda, vaid iga nende tegevuse tagant leiab sügavama mõtte. Hoolitakse inimestest ja loodusest, sest ilma planeet Maa olemasoluta ei saaks eksisteerida ka inimesed. Kahjuks raha valitseb maailma ja isemajandavast organisatsioonist ollakse veel kaugel, kuid iga päev nähakse selle nimel vaeva. Ajal on siin riigis teine tähendus, seega minu suurimaks õppetunniks Nepalis saab olema, kuidas teha asju tasa ja targu.

Waldorf lasteaed

Waldorf lasteaed

Nepal on riik, kus mehe sõna maksab ja naistel on kahjuks vähem õigusi. Üldlevinud on, et naised teevad ära raske töö ja mehed pigem istuvad kodus ning jagavad käske. Naise eesmärk on mehe ja tema perekonna eest hoolitseda. Sellest tulenevalt pakub KRMEF tööd peamiselt kohaliku küla naistele võimaldades neile inimväärset tööd. Samal ajal saavad emad oma lapsed viia Waldorf kallakuga lasteaeda ning ei pea tööpäeva jooksul muretsema nende tegevuste pärast. Waldorf hariduse puhul on tegmist Rudolf Steineri poolt loodud humanistliku lähenemisega pedagoogikale, kus põhirõhk on lapse individuaalsel arengul. Haridus põhineb küsimustel, kuidas aidata leida lastel sisukam tähendus siin maailmas, kuidas innustada neid õppima ja töötama läbi naeru, kuidas arendada hoolivust teiste inimeste vastu? Eks Waldorf koolide kohta ole meil kõigil juba omad ettekujutused ja eelarvamused, kuid hoovis rõõmsalt ringi kepslevaid lapsi on tore vaadata ning väidetavalt ei jonni ükski neist hommikuti, et ei soovi lasteaeda minna. Küla kesel asub ka avalik raamatukogu, kus igal õhtul on võimalik koolilastel oma kodutöid õpetaja juhendamise all lahendada. Kahjuks elab üle 25% Nepali rahvastikust allpool vaesuspiiri, mis lihtsalt öelduna tähendab, et lapsed ei saa oma kodus koolitööde lahendamisel abi, kuna vanematel lihtsalt puuduvad teadmised ja oskused ning siin tulebki appi KRMEF pakkudes lastele võimalust koolitee edendamiseks.

Põllumajandus on riigi oluline tööstusharu, pea 90% inimestest olles sellesse hõivatud. Kahjuks on riigi pinnast vaid 20% haritav maa ja toit on väärtuslik resurss. KRMEF toodab võimalikult palju toidust ise, harides selleks maad, hooldades puuviljaistandust ja kasvatades lehmi ning kanu. Organisatsioonis järgitakse jällegi Steiner’i poolt arendatud biodünaamilse põllunduse põhimõtteid. Lihtsalt öelduna on tegemist orgaanilise põllumajandusega või mahepõllumajandusega, kuid lisaks pannakse rõhku mõningatele spirituaalsetele ja astroloogilistele aspektidele. Näiteks usutakse, et kõik elusolev saab jõu kosmosest, seega on väga oluline, mis planeetide seisuga ja kuu faasiga mingit taime istutada, umbrohtu kitkuda ja saaki korjata. Väetisena kasutatakse härja sarve sisse topitud sõnnikut, mis maetakse talveks maapinda valmima ja kevadel välja võttes lahjendatakse veega. Steiner’i filosoofia juurde kuulub veel mitmeid teisi veidraid viise, kuidas biodünaamilist põllumajandust läbi viia. Näiteks komposti lisanditeks toodetakse mitmete taimede õisi topituna kas looma põide, koljusse või makku ning samuti jäetakse talveks maapinda valmima. Teadaolevalt valmistatakse KRMEF’s vaid härja sarve sisse topitud sõnnikust väetist. Sageli nimetatakse Steineri biodünaamilist põllumajandust ka pseudoteaduseks ning ei ole leitud erinevusi tavalise orgaanilise põllumajandusega. Tegemist on juba aegade algusest hinduistlikes riikides harrastatava põllumajandusega, mille Steiner lihtsalt formuleeris „teaduseks“. Omamoodi isegi mõistan nende usku astroloogia mõjusse. Kui nende usu järgi on kogu inimese elutsükkel (84 uuestisündi) määratletav astroloogia järgi, siis miks mitte rakendada seda usku kosmilisse jõusse ka taime- ja loomakasvatuses. Hinduistlikes templites ringi kolades ja kõikidele jumalatele soove esitades palun muudkui uuestisündi linnuna, et saaksin vabalt lennata. Oma sooviga tuleb aga olla täpne, muidu sünnid jaanalinnu, kana või muu lennuvõimetu linnuna 😀

Mee tootmine

Mee tootmine

Iga ökomajandava aia juurde kuuluvad ka mesilased, kes on loomulik osa taimekasvatusest, andes vastu mesimagusat toodangut. Siiski Nepalis tasub ettevaatlik olla ja igasugust mett kahe suu poolega mitte sisse ahmida. Nimelt leidub Himaalaja mäestikus teatuid rododendroni sorte, mille nektar on mürgine. Sellise mee suures koguses söömine põhjustab surmaga lõppevaid juhtumeid küll harva, aga 24 tunniks on garanteeritud halb enesetunne, oksendamine ja peavalud. Mee tunneb ära tumepunase värvi ja veidi teistsuguse lõhna järgi. Samas väikeses koguses toksilise mee tarbimine on tõestatud mõjuvat vägagi hästi seedeelundite haiguste raviks.

Käsitöö

Käsitöö

KRMEF’i peamiseks sissetulekuallikaks lisaks puidutöökojas valmistatavale mööblile on käsitöö. Igapäevaselt valmib nobedate naiste käte vahel ehteid, mänguasju, ridikülle ja salle. Toodangut müüakse peamiselt Šveitsis, Saksamaal, USA-s ja Prantsusmaal. Peamiseks tooraineks ehete valmistamsel on seebipähklid (soap nuts), mis oma olemuselt on siiski seebipuu marjad ja näevad kuivanud kujul välja nagu mustad ümarad pärlid. Kasvada meeldib neil Himaalaja mäestikus ja sisaldavad looduslikku seepi (sopaniini). Seega pole tegemist vaid kena materjaliga ehete valmistamiseks, vaid ka reaalselt kasuliku ökopesupulbriga.

Öko-pesupulbri valmistamine

Öko-pesupulbri valmistamine

Piisab mõnest eelnevalt kuumas vees leotatud seebipähklist lisatuna väikeses riidekotikeses pesumasinasse ning ongi riided puhtad. Kusjuures seebipähklite ettevalmistamiseks pesupulbrina kasutamiseks keedetakse neid KRMEF’s päikeseenergiat koondavas pajas. Nagu eelnevalt mainisin, katsutakse siin kõike teha keskkonnasäästlikult ja nutikalt. Seebipähkli puhul on tegemist loodusliku pesupulbriga ja seetõttu on see vägagi populaarne väikelastega perekondades ja allergigute seas.

Brikett toidu valmistamiseks

Brikett toidu valmistamiseks

Kuigi Nepalis on Himaalaja mägede tõttu maailma ühed suurimad veevarud, sõltutakse energeetiliselt siiski suures osas Indiast, kes väidetavalt omab ka riigis suuri hüdroelektirjaamu. Viimase 30 aasta jooksul on Nepal kaotanud pea 25% oma metsavarudest, mis omakorda põhjustab siin mägisel maastikul maalihkeid, millesse pea 300 inimest igal aastal hukub ja üle 8000 maja hävineb. KRMEF on välja pakkunud nutika lahenduse, tootes vanapaberist ja lehmasõnnikust briketti. Briketi kütteväärtust mulle küll kahjuks öelda ei osatud, kuid üks pakk sisaldab 20 briketitükki, millest tavapärasele perele piisab kaheks toidukorraks ja hind võrreldes muu energiaga, olgu selleks siis gaas või elekter, on 3 korda odavam.

Biogaasi tootmine

Biogaasi tootmine

Ja üllatus-üllatus, tagahoovis toodetakse ka ülejäävast sõnnikust biogaasi, mille digestaati laotatakse põldudele ja gaas suunatakse kööki toidu valmistamiseks. Valitsuse poolt on võimalik taotleda ka mini-biogaasijaama rajamiseks toetust 50 000 ruupiat e ca 435 eur.

Pudelmajad

Pudelmajad

Nii Indias kui ka Nepalis on tohutuks probleemiks, üha suurenevate tarbimisharjumuste taustal, prügi, mis lebab kõikjal tänavatel. Auto- või rongiaknast kommipaberi või plastikpudeli väljaviskamine on normaalne ning kellelegi ei tule mõttessegi oodata lähima prügikastini, sest neid lihtsalt ei leidu. Kogu see mustus ja vaesus soodustab aga haiguste levikut ning leepra e pidalitõbi on Nepalis sageli esinev. Kohalikule kogukonnale võimaldatakse arstiabi 2 korda nädalas küla kliinikus ning igapäevaselt on kohal medõde. Võitlemaks aga prügiga, on KRMEF rakendanud klaas- ja plastikpudelid erinevate hoonete rajamiseks, mis on ennast tõestanud, kui esteetiline, tugev ja keskkonda säästev ehitusviis. Aprillis Nepali tabanud maavärin ei mõjutanud pudelmaju karvavõrdki, klaaspudelitest läbikumav päikesevalgus loob hoonetes kauni atmosfääri ning antakse oma panus jäätmete taaskasutusse. Kindlasti süübin sellesse teemasse sügavamalt: kavatsen pudelmajade ehitamise detailid endale selgeks teha ning uurida antud ehtiusviisi vastupidavuse aluseid.

Kohvik

Kohvik

Aasta alguses valminud hubasel külakohvikul läheb päris hästi, toitlustades lisaks organisatsioonile ka lähedusse sattuvaid turiste. Hoone on rajatud isetoodetud tellistest. Savi ja liiva siinkandis jätkub, sest omal ajal oli Katmandu org üks suur järv. Süüa antakse meile rikkalikult, 3 korda päevas. Kui reisi alguses oli hirm eesootava 3 kuu jooksul kokku kuivada, kuna hindu kultuuris on liha üsna haruldane, siis ärge muretsege, pigem tulen tagasi 10 kg raskemana. Ah jaa, olen sattunud pomelo paradiisi. Vaid kuuke veel ning pomelo saab olema mu ainus toit 🙂

Traditsiooniline toit dal bhat ning pomelod

Traditsiooniline toit dal bhat ning pomelod


It looks like KRMEF is not just an organisation, that tries to survive in this difficult world, but there is a deeper meaning behind every action. Here they care about people and nature, because there will not be any people without Mother Earth. Unfortunately money rules the world and they have a long way to go to be self-sustainable, but they are working on it. And here time has a different meaning, so my biggest lesson will be how to do things slowly without rushing 🙂

In Nepal men rule the country and women do all the hard work. So the main focus of KRMEF is to provide work for local people, mainly women, at the same time allowing the children of the workers to go to a Waldorf based kindergarten. Waldorf education is a humanistic approach to pedagogy based on the philosophy of Rudolf Steiner and the main focus is on the individualistic development of a child. Main questions are, how to help pupils to find meaning in their lives, how to forth enthusiasm for learning and work and how to be a good fellow for human beings. We all tend to have already our prejudices about Waldorf schools, but it is good to see happy children running around in the garden and apparently none of them wines in the morning, that they don’t want to go to the kindergarten. There is also a public library, where school children can go in the evenings to do their homework under the supervision of a teacher. Unfortunately 25% of Nepalies live in poverty, which basically means, that children cannot get help with their schoolwork at home, because the parents are just too undereducated and so KRMEF provides help for the children in their education.

Agriculture is an important part of the countries economy, almost 90% are involved in agriculture. Unfortunately only 20% of the land is cultivatable, so food is a valuable resource. KRMEF produces most of its food by cultivating land, taking care of the fruit plantation and growing cows and chicken. Here they follow again Steiner’s filosophical biodynamic farming. Basically it is an organic farming, but some spiritual and astrological aspects are also followed. For example, it is believed, that all living gets its strength from the outer space (plantes and moon), so it is very important when to plant a seed, when to gather weed and crops etc. Varios method are used for making fertilisers, for example burying cow manure stuffed into the horn of a cow during winter and recovered for use in the spring. Other weird methods are used by Steiner’s philosophy, for example, burying various plants stuffed into urinary bladders, skull or intestinies of cattle during winter and again recovered for use in the spring. To my knowledge, in KRMEF, only the first described method is used. Steiner’s biodynamic farming is often said to be pseudosience and argued, that similar or equal results can be obtained using standard organic farming principles. Biodynamic farming is a traditional farming method in hindu countries, Steiner just formed it to be a „science“. I kind of understand their belief system, because if the life of a man is defined by rebirths (84 times) and everything is defined by astrology, why not use the same belief in plant and animal growth also. While visiting all the hindu and budist temples in Nepal, I pray everywhere to be reborn as a bird so I could fly, but I have to be accurate with my wish, otherwise I will be reborn as a ostrich, chcken or other bird, who cannot fly 😀

Every eco-farm needs to have bees, who are a natural part of plant growing and giving back the sweet honey. Yet, in Nepal, you have to be careful which honey you eat, because there are certain rhododendron species growing in the Himalayas, which nectar is poisonous. Eating this honey is rarely fatal, but the intoxication lasts for 24 hours and dizziness, weakness, nausea and vomiting are quaranteed. You should be able to recognize this honey by dark red colour and a strange smell. Using it in small amounts is proved to be a good medicine for the treatment of gastrointestinal diseases.

Main income for the organisation besides wooden furniture, is handicraft. Every day the women of KRMEF produce by themselves jewelry, toys, purses and scarfs. Things are sold mainly in Switserland, Germany, USA and France. Main material for making jewelry is the soap nut, which actually is a berry, that grows in the Himalayas. It looks like a black pearl and contains natural soap called saponin. So it is not just a beautiful peace of jewelry, but also a eco-washing powder. You boil the soap nut in hot water, put it into a bag made of cloth and throw into the washing machine, and done, cloths clean. In KRMEF they use a solar cooker for boiling the soap nuts. As I said before, here they try to do everything in environmentally sustainable way. As it is a natural soap, it is popular amongst families with small children or people with allergies.

Althought Nepal has one of the biggest water reserves in the world because of the Himalayas, the country depends on India for getting power as India owns the hydropower plants or imports gas. In the last 30 years, Nepal lost almost 25% of its forests. 300 lives and more then 8000 homes are lost annually to landslides due to soil erosion. So in KRMEF they produce bio-briquettes made from recycled paper and cow dung to provide alternative fuel. Unfortunately they couldn’t tell me the energetic value of this briquette, but one package contains 20 pieces, which is enough for two cookings for a normal family and the price is tree times cheaper. And surprise-surprise, in the back yard they produce biogas out of cow manure and the gas is used for cooking. It is even possible to apply for investment support from the covernment to build a small biogas plant and the amount is 50 000 rupies (ca 435 euros).

In India and also Nepal a huge problem is garbage, which is everywher on the streets (to me it seemed more in India). To throw a candy paper or a plastic bottle out of a train or a car window is not a problem, it is normal and nobody even thinks about waiting for the closest garbage bin, because there just aren’t any. Unhealthy living conditions spreads desease and causes illness. Leprocy is a major issue in Nepal. For the local community a doctor is provided by KRMEF two times a week and a nurse is available all work days. Among many recycling initiatives, KRMEF uses recycled glass and plastic bottles to construct houses. When the earthquake stroke in April 2015, the bottle houses stood still and the light that shines throught the glass bottles into the houses is beautiful. So my goal here is to investigate this topic more to understand how they are built and how resistent they actually are.

Leela’s eco caffe, that was opened in the beginning of 2015, is doing quite good. The caffe cooks food for the people of the organisation and also for tourists that happen to wonder in this area. The building is made of home-made bricks, as there are plenty of glay and sand, because Kathmandu valley was a big lake long time ago. We are fed 3 times a day and the food is delicious. When leaving home my friends were afraid, that I will shrink during this 3 months as meat is not common food here, let me tell the truth now, I will propably come back 10 kg heavier as the food here is so good. And the best part is that I’m in heaven of pomelos. In a month it will be my only food 🙂

Vahepeatus Indias

Stardin 3. augustil ja pärast lennujaamas AK-le intervjuu andmist avastan, et olen jätnud tegemata India e-viisa taotluse. Miskit hakkab nagu meenuma, et pidi vist tegema jah. Kirun oma lollust ja hakkan seda kiirelt arvutis vorpima. Taotlus on aga pikk ja peas mõlgub vaid üks mõte- pean pääsema lennukile. Tänu ajutise reisikaaslase Markuse ja mind ära saatva hea sõbra Mardi abile, kes aitavad täita viisataotluse ankeete ning lennujaama töötajate lahkusele, kes venitavad kõikvõimalike nõutud protseduuridega, et pääseksin lennukile, jõuangi viimasel minutil lennule Istanbuli, kust jätkan New Delhi suunas. Olen juba aktsepteerinud, et võib-olla tuleb mul paar päeva veeta Delhi lennujaamas, kuna viisataotlus tuleb esitada 4 päeva enne väljasõitu ning oodata ära ametlik kinnitus, kuid Delhi lennujaama turvatsoonist olen läbi enne Markust, passis kena viisa tempel. Tegemist oli mu elu parima õppetunniga keerulises olukorras külma närvi säilitamises.

3 päeva Markusega reisimist on andnud mulle parima koolituse, mida saada võiksin, kuidas end mitte lollitada lasta. See on uskumatu, mis skeemid on turistidelt raha kättesaamiseks välja mõeldud ja kui osavalt neid ellu viiakse. Õppisin enda eest seisma ja kauplema ning võrdlemisi kiirelt saab selgeks nende skeemid. Ei tundnud kordagi end ohustatuna ega halvasti, pigem vastupidi, jälgid huviga toimuvad ja ei lase end millestki häirida. Nagu ütleb Kivirähk oma loos Retk Euroopasse, et ei ole meie asi neid võõraid kombeid hukka mõista. Tegemist on eurooplase jaoks väga odava riigiga juhul, kui end official government tourist office‘te poolt petta ei lase. Siiski korra avastasime end Agra Fort’s olukorras, kus minul käisid hirmujudinad kehast läbi ja ka Markus tunnistas, et asi oli kahtlane. Sattusime kahe relvastatud turvamehega kindluse sulgemise hetkel kahe suletud ukse vahele hämarasse ruumi, kus mehed arutavad emotsionaalselt midagi omavahel, üks meestest mind samal ajal pingsalt jõllitamas. Siiski pääsesime vabadusse ja läbi naeru rahustasime end, et ehk oli asi milleski muus.

7. augusti hommikul lahkub Markus Agrast tagasi Delhisse, kust jätkab oma teekonda põhja poole. Edasi olen üksi ja tunnistan, et minus tärkab ärevus, mis väljendub unetus öös. Minu marsruut jätkub Agrast Tundla raudteejaama (ca 30 km eemal), kust on pilet Varanasisse. Olen otsustanud reisida bussiga. Bussijaama puhul on tegemist kahtlase olekuga vanaraua kogumiskohaga, kus eurooplasel on võimatu orienteeruda. Lõpus saan abi nooremapoolselt, tundub haritud, India mehelt, kes küsimuse peale, et kas sinuga on veel keegi, saab eitava vastuse ning muutub isegi veidi kurjaks, et mida kuradit ma ometi mõtlen. Seejärel võtab ta oma südameasjaks mind õigele bussile saada. Pärast 10 min suhtlust erinevate bussijuhtidega (kes kõik tema andmetel ajavad jama, sest näevad ta kõrval turisti), pääsen lõpuks eriliselt räämas bussis istuma naisterahva kõrvale, kes lisaks oma kahele väikesele lapsele mahutab enda kõrvale ka minu ja mu suure reisikoti. Mõtlen, et oleks võinud minna ju tuk-tukiga, mis oleks 30 ruupia (ca 0,5 eur) asemel maksnud 1000 ruupiat (ca 15 eur), kuid ei, asi on põhimõttes ja ma ei anna hirmudele alla. Markus saatis mu teele hea soovitusega, et kui pea liiva alla peidad, siis võidakse sind persest hammustada 🙂

Rongijaamas kohtun teiste turistidega, kellega koos tunnen end turvalisemalt, kuid päris koos me ei reisi. Rongis olen küll konditsioneeriga vagunis, aga odavamas pigem kohalikele mõeldud variandis. Magan nuga kaisus, kuigi nüüd mõistan, kui tobe see oli. Rong hilines saabumisega ca 4 tundi, mis on vist siin tavapärane. Kuna kella usaldada ei saanud, siis ootasin pikalt rongivagunite vahesektsioonis õiget peatust. Märkasin kahte india meest omavahel arutamas ja kuigi nende keel on mulle arusaamatu, mõistsin vägagi hästi nende lühikest vestlust. „Mida see madaam siin teeb ja miks ta pole vagunis 3A koos teiste turistide ja rikastega? Teine mees kõigutab nõutult pead paremale-vasakule. Jah, see vastab tõele, nad tõesti teevad seda. Olen aru saanud, et kui oled turist turistide seltskonnas, siis üritatakse sinult maksimaalselt palju raha kätte saada. Kui oled aga turist kohalike seltskonnas, siis vaadatakse sind kui segast ja hoitakse pigem eemale, samas pakutakse siiralt abi, sest sa pead ju natuke totu olema, et siin üksi oled.

Minu askeetlik tuba Varanasis

Minu askeetlik tuba Varanasis

Pärast esimesele prussakale selgekstegemist, et hotellitoas soovin olla üksi, tundub mu askeetlik tuba päris hubane. Olen jõudnud Varanasi’sse, mille nimi pärineb kahe Gangesesse suubuva jõe, Varnu ja Assi, ühendamisest. Nende kahe jõe vahel paikneb 80 ghat’i, mis oma olemuselt on veeni viivad trepid ja üldjuhul juhivad trepid püha veekoguni, nagu Ganges. Varanasi on New Delhist ja Agrast meeldivalt erinev. Jätkuvalt üritatakse turistide tähelepanu saada, kuid üldjuhul ei olda nii jultunult pealetükkivad ja ka linn ise on puhtam. See võimaldab natukene rahulikumalt hingata ja ümbritsevat nautida. Hea on omada Suhag’i sümbolit, mis on veepiisa kujuline kleeps otsaees ja tähendab abielu staatust.

Üks ghat'dest

Üks ghat’dest

Nelja päeva jooksul õnnestus mul suhelda paljude erinevate inimestega ja tänu sellele näha tavapäraselt rohkem tõelist Varanasit. Väideti, et eks mul ole vist hea karma, kuna Shiva saadab minuni õigeid inimesi. Selle kohta ei oska seisukohta võtta, sest lisaks meeldivatele elamustele õnnestus mul peaaegu saada löök suurte sarvedega härjalt, kes lamavad kõikjal kitsastel tänavatel, korduvalt peaaegu pihta nii ahvi kui linnu väljaheidetega ning viimasel päeval sain isegi hammustada ahvilt, kes mind ootamatult ründas (õnneks vaid paar sinikat ja kriimustused). Härg on püha, kuna temas elab väidetavalt 84 erinevat jumalat ja ka uuestisünd siia maailma toimub 84 korda enne Nirvanasse minekut. Kokku on hindudel rohkem kui 165 jumalat.

Püha härjaga

Püha härjaga

Pühendasin aega, et tutvuda Varanasis läbi viidavate matuserituaalidega ning veetsin erinevatel põletuskohtadel tunde, vesteldes protsessi läbiviivate inimestega. Tegemist on püha rituaaliga ning suurim soov inimestel on surres jõuda Shiva pühas linnas, Varanasis, Gangesesse. Mainin üle, et kõik minu kirjeldused põhinevad kohalikelt kuuldul ja ei pruugi olla faktipõhiselt kontrollitud. Seetõttu tuleb arvesse võtta, et sageli võivad nad sulle valetada või mingil põhjusel hämada ning vahel võin ka mina neid valesti mõista tulenevalt erinevatest kultuurilistest taustadest ja arusaamadest. Näiteks selgitati mulle, et rikkamad põletatakse jõele lähemal ja vaesemad kaugemal. Hiljem selgus, et lähedus jõele sõltub kõrgemast kastistaatusest. Seejärel õigustasin ennast oma lääne inimese arusaamaga, et see ju tähendabki rikkust, kuid mulle selgitati, et kõrgemasse kasti võib kuuluda ka inimesi, kellel puudub igasugune materiaalne vara, aga nad on hingelt rikkad. Iga päev põletatakse Varanasis 30-50 surnukeha avatud lõkkel, kus kogu protsess on nähtav. Üllataval kombel ei ole põletusprotsess ebameeldivalt haisev, põlemisprotsessi alguses on lihtsalt ohtralt suitsu, mis paneb silmad kipitama. Matustel viibivad vaid mehed, kes leinavad sissepoole. Naised matustest osa ei võta, kuna oleksid liiga emotsionaalsed ja nutaks, mis ei lase hingel rahus edasi liikuda. Kogu rituaal võtab aega 2,5-3 h ning tegemist on karma puhastusprotsessiga. Viite tüüpi inimesi ei põletata ja nende surnukehad visatakse suure kivi ümber seotult otse jõkke, kus kalad teevad oma töö. Need 5 tüüpi on hinduismi järgi juba niigi puhtad ja ei vaja põletusrituaali: lapsed, pühad mehed, kobra ammustusse surnud (Shiva pea ümber on kobra), tuulerõugetesse surnud (omaette jutt) ja rasedad naised. Lisaks visatakse niisama jõkke ka kõik loomad. Põletusprotsesse viiakse meie mõistes läbi ka krematooriumites ehk suletud viisil, kuid see ei ole väärikas viis ja on loodud valitsuse poolt kodututele, narkomaanidele, mõrvatutele (halb karma) ja niisama eluheidikutele. Kuulan ja vaatan hinduismi kombeid neutraalselt, kuid hinges jääb mulle selle lühikese õppetunni jooksul siiski paljut mõistetamatuks, nagu näiteks on veidi häiriv vaadata, kuidas inimesed lisaks eelpool kirjeldatule Gangeses lebavate pühvlite kõrval oma pühasid suplusrituaale läbi viivad.

Shiva lingam

Shiva lingam

Minu siinviibimise ajal oli Shiva festival, kokku igal esmaspäeval 4 nädalat järjest. Kõikjal linnas on väikesed templid üldjuhul Shiva kummardamiseks ja oranzides riietes palverändurid. Shiva sümbol on lingam, mis tähistab nii nais, kui ka mees suguorganeid ehk naiselikku ja mahelikku energiat, sest Shiva on nii naine kui ka mees. Kuju kummardatakse, sellele antakse erinevaid ande ja masseeritakse. Selle rituaali käigus esitatakse jumalale/jumalannale erinevaid palveid. Oluline mantra on OM NAMA SHIVAI, mis on heliline teraapia kehale ja nektar hingele. Mantrat lausudes kutsud oma kõrgemat mina (ego surmamine) ja Shiva’t.

Juhtusin külastama ka gurut. Teadsain, et sellesse tuleb suhtuda skeptiliselt, kuid olin siiski nõus tavapärasemalt suurema summa raiskama. Eks hinges lootsin ehk midagi spirituaalsemat, kuid kui seda ei peaks saabuma, siis raha on raha ja olen kogemuse võrra rikkam. Ei hakka laskuma detailidesse, kuid guru poolt räägituga ma ei samastunud ja ei tekkinud mingeid emotsioone. Pigem jäi kogu sessioonist mulje, et eesmärgiks oli külvata hirmu nii minu väidetava eelmise eluga ja eesootava järgmise eluga, kui praeguses ei ela nende füüsiliste ja vaimsete rituaalide järgi. Arvan, et mind ei petetud teadlikult, nad ise hinges lihtsalt tõesti usuvad sellisel kujul astroloogiasse ja oma juttudesse. Ma lihtsalt ei usu hirmuvalitsemisse, olgu see siis hinduistlik guru, kes lubab mulle kohutavat järgmist elu või kristlik preester, kes väidab, et põlen igaveses põrgus. Ah jaa, lisaks peaksin abilelluma välismaalasega, saama kaks last ja elama 98 aastaseks. Kõlab nagu mina? Leidsin oma guru hoopis mujalt, väikesest kõrvaltänava urkast, kuhu turistil on raske teed leida. Meie mõistes lauda kõrval väikeses toakeses tegutses vürtsi- ja õlimeister, kes toodab kõik oma kauba ise looduslikest materjalidest. Igas tema sõnas ja liigutuses väljendus rahulolu ja rõõm. Igast hetkest tundis ta rõõmu, kuna elab seda elu vaid korra. Kuhugile ei ole kiiret ning naudime omavahelist suhtlust, joome teed Masala, mille valmistamisõpetus on nüüd ka minul. Mul on raske seda seletada, kuid see inimene oli minu silmis vaimselt kõige püham inimene, keda olen kohanud ning kogu tema olemus venitas mu suunurgad peaaegu kõrvadeni 🙂

India oma pühaduses ja rikutuses on olnud huvitav kogemus. Mul on hea meel, et sattusin Varanasisse ning kogesin ka positiivsust ja inimeste headust. Olen õppinud kannatlikkust ja mõistnud, et millelegi ei saa 100% kindel olla. 12. augustil Varanasist Katmandusse sõitev turistibuss tühistati viimasel hetkel, kuna polnud piisavalt reisijaid, millele järgnes 36 tundi reisimist kohaliku transpordiga tihedalt inimesi ja kohvreid täis topitud bussides. Algselt bussis istudes tundsin end nagu esimesel IAD hüppel vanas heas Britas, kus ühe kannikaga hoiad veel kramplikult lennukist kinni :). Sõidetakse sisuliselt kartulivagudel, sest teede olukord on kohutav. Nepali poolel veetsime 8 h niisama teeääres seistes, kuna kohalikud streikisid nõudes valitsuselt maad ning tee oli suletud. Üllataval kombel ei morjendanud see reisijaid, kes kõik leppisid paratamatusega ning ootasid kannatlikult. Olen lahkete inimeste abiga nii India kui ka Nepali poolel jõudnud KRMEF’i, mille puhul on esmapilgul tegemist muinasjutumaaga keset kaost.


My trip starts on the 3rd of August and after giving an interview to the national news at Tallinn airport I discover, that I have forgotten to apply for the Indian e-visa. So now I’m in a hurry, at the same time cursing my stupidity. I manage to do the application quickly with the help of my temporary travel buddy, Markus, and a good friend, Mart, who is saying goodbye to me. Also I’m thankful to the staff of the airport, who disregarded all the rules to get me on the plane. So on the last minute I manage to get on a plane to Istanbul from where I continue to New Delhi. I have already accepted, that I might spend a couple of days at the airport in Delhi, because the e-visa application must be done at least 4 days before the departure and wait for the official approval, but I’m out from the airport quicker than Markus vith my visa stamp on the passport. I’ve had the best lesson in life, how to stay calm in a difficult situation.

Travelling 3 days with Markus has given me a good lesson, how not to be fooled. It is unbelievable, what kind of systems have been worked out to get money from the tourists and how well they apply them. I’ve learned to bargin and stand for myself and quite quickly you understand their schemes. Never I felt threathened or bad, on the contrary, you observe with interest what is happening. There is a saying, that it is not ours to judge forign customs. India is very cheap country for a european, if you don’t let yourself be fooled by the official covernment tourist offices. Nevertheless, once there was a situation, when I had goosebumps of fear and even Markus admitted, that something was happening. We managed to get stuck between two closed doors with two armed guards at the closing time of Agra Fort and the guys are emotionally discussing something, at the same time one of them staring at me. Fortunately we got free and tried to calm us through laughter, that probably it was something else.

On the morning of the 7th of August Markus leaves from Agra back to Delhi and from now on I’m on my own. I need to continue my trip from Agra to Tundla train station (approx. 30 km from Agra) from where I have a train ticket to Varanasi. I admit, that anxiety is rising in me, which is expressed by the sleepless night. I’ve decided to travel by local bus. Bus station is basically an old junk yard, where it is impossible for a foreigner to navigate. Finally I get help from a young Indian guy, seems educated, who gets a NO to his question „Is somebedy with you?“. This kind of makes him even angry, that what the hell am I thinking and after that he makes it his duty to get me on a right bus. After 10 minutes of talking to different bus drivers, who according to his words are all lying, because they see a tourist with him, I finally get a seat in a very old bus besides a woman and her two children, who fits me and my rucksack. In my mind I can’t stop thinking, that I could have taken the tuk-tuk, which had cost approx. 15 eur instead of 0.5 eur, but no, I will not surrender to fears. If you hide your head under the sand, you might get bitten from the ass 🙂

At the train station I meet other tourists with whom I feel more safe, but we’re not quit travelling together. I’m in a cheaper vagon with all the locals. It is a night train and I sleep with my Leatherman. Of cource now I realise, how stupid it was. Train was deleyd for 4 hours with arrival, so I was waiting for my stop. I notice two Indian guys talking. Even though I cannot understand hindi, I understood what they were talking about. „What is this madam doing here and why is she not in vagon 3A with other tourists and rich people?“ The other guy is waving his head righ and left. It is true, they really do that 🙂 I’ve understood, that if you are a tourist in tourist areas, they try to get as much money form you as possible, but if you are a tourist with locals, they think you are crazy and stay away from you, but still kindly offer their help to you, because something must be wrong with you.

After making clear to the first cockroach, that I wish to be alone in the hotel room, it feels quite cozy. I’ve reached Varanasi, which name is a union of two rivers, Varnu & Assi, which flow into Ganga and between them are 80 ghats. Ghat refers to a series of steps leading down to a body of water, particularly a holy river. Varanasi is pleasantly different from New Delhi and Agra. They still try to get the attention of the tourists, but they are not that annoying and the city is cleaner. This allows you tho breathe more freely. It is good to have the symbol of Suhag, which is a small teardrop shaped mark on forehead and means you are married. In 4 days I managed to talk to many people and therefore, I hope, get to know the real Varanasi. They said I must have good karma, because Shiva is sending right people to me. I don’t know about that, because I also managed to almost get hit by a big bull, excrements of monkeys and birds and on the last day I got bitten by a monkey, who suddenly attacked me (fortunatelly only a couple of scratches and bruises). Bulls are sacred, because 84 gods live inside them and apparently you have 84 rebirths also before going to Nirvana. Hindus have more than 165 gods.

I spent a lot of time to get to know the funeral rituals in Varanasi. It is a sacred purification ritual of the soul/karma and all the hindus wish to be burnt beside Ganga and get thrown their ashes to the holy river. I must say, that all my writings are based on the conversatons with the locals and might not be checked as true facts, so you have to keep in mind, that sometimes they lie to you, sometimes they dissemble and sometimes I unerstand them wrong due to different cultural backgoundrs. For example I was explained, that richer people are burnt closer to the river and later I was made clear, that it depends on the status of caste. I tried to deffend myself with my western education, that in higher caste people are richer, but it was made clear to me, that they might not have any material property, but they are rich in spirit. I felt stupid. Every day 30-50 bodies are burnt and everything is in open. Surprisingly the process doesn’t smell bad, there is just a lot of smoke in the beginning, which brings tears to your eyes. At the funerals only men participate and they morn inside. Women would be to emotional and cry, which would not allow the spirit to go on freely. The whole process lasts approx. 2.5-3 hours. Five types of people are not burnt, because they are already pure and they are thrown directly into a river tied around a big stone, where fish do their job: children, holy men, death by cobra (there is a cobra around Shivas neck), death by smallbox (longer story) and pregnant women. Also all the animals are thrown directly into the river. The burning process is also held in a closed way, but this is not dignified way. There is a crematorium for homeless people, drug addicts and murdered people (bad karma). I listen and observe the traditions of hinduism with neutrality, but in my heart much remains unclear to me during this short lesson, for example it is disturbing to watch, how people do their holy baths in Ganga besides the buffalos, who aslo cool themselves in the river, while dead bodies are rotting in the river together with the ashes of people.

I was lucky to be in Varanasi while there was a Shiva festival. The city is full of small temples for worshiping Shiva and pilgrims dressed in orange are everywhere. The symbol of Shiva is lingam, which symbolises both sexual organs of men and woman and is the masculine and feminine energy, because Shiva is a man and also a woman. The statue is given all sorts of gifts and massage and by that prayers are asked from the god/godess. Important mantra is OM NAMA SHIVAI, which is a sound therapy for the body and nectar for the soul. The nature of the mantra is the calling upon the higer self, calling upon Shiva, the destroyer of deity, to aid in the death (destruction of ego) and rebirth during meditation.

I managed to visit a guru. I knew to be sceptical about it, but still I was willing to spend a little bit more money on it. I guess in my heart I was hoping for something spiritual. If it might not come, then money is just money and I still have a new experience. I will not go into details, but I did not feel the truth behind the words of the guru and had no emotions. It sounded more like the idea is to harvest fear, if you do not live by the rules of hinduism. I think I was not deliberately fooled, they just really believe in this kind of astrology and stories. I’m just not into rueling with fear, whether it is a hindi guru saying, that I will have a horrible next life or a christian priest, who says, that I will burn in hell. By the way, I will get married with a forigner, have two kids and die at the age of 98. Does that sound like me? I found my guru somewhere else, from a small dumphole, where it is difficult for a tourist to find a way. Basically next to a barn there was a master of spices and oils and he makes all his products from natural materials. In every word he was saying, such peace and happiness radiated. He enjoyed every moment of this life, because he only lives this life once. There is no hurry, we enjoy our conversation and drink tea Masala, which recepie I now have. It is hard to explain, but this guy was the most spiritual man I have ever seen and he just made a big smile on my face.

India in its holyness and foulness has been an interesting experience. I’m glad that I reached Varanasi and experienced also positivity and goodness of people. I’ve learned patience and understood, that nothing in this life is for certain. On 12th of August the tourist bus from Varanasi to Kathmandu was cancelled due to not enough passengers, so to this followed 36 hours of travelling with local buses to the boarder of Nepal and from there to Kathmandu. The buses are old, filled with people and luggages, roads are awful. At first I felt like on my first IAD jump from a good old plane of Skydive Estonia, where you sit and panically hold on from the plane with one of your ass cheeks. On Nepali side we just spent 8 hours waiting besides the road, because locals were on strike demanding land from the corrupt covernment. Surprisingly it did not make passangers angry who were just calmly waiting and accepting the inevitable. Together with the help of kind people from Indian and Nepal side I’ve reached KRMEF, which seems at first to be a fairytale land in the middle of chaos.

Aita Nepali!

AITANEPALI_webposterImetlen eestlaste ettevõtlikkust ja abivalmidust. Meie aastat läbiva halva suusailma ning muude raskuste taustal jätkub inimestes siiski tahtmist ja jõudu mõelda globaalsemat ning üritada mõista probleeme mujal maailmas. 25. aprillil tabas Nepali 7,8 magnituudine maavärin, tappes üle 8 800 inimese ning jättes sajad tuhanded inimesed koduta. Riiki on tabanud mitmed maavärina järellained, neist tugevaim 12. mail (7,3 magnituudi).

Ansambel Bombillaz eestvedamisel koostöös Arengukoostöö Ümarlaua ning Tallinna Teletorniga, toimub 18. juunil kell 18:00 Tallinna Teletorni õuealal heategevuskontsert Nepali maavärinates kannatanute abistamiseks läbi Kevin Rohan Memorial Eco Foundation (KRMEF)’i. Tegemist on kohalikus kogukonnas jätkusuutlikku eluviisi praktiseeriva organisatsiooniga, mille eesmärgiks on selle imekauni riigi ülesehitamine ja inimeste elukvaliteedi parandamine (loe täpsemat infot leheküljel: Projektist).

Esinevad Sven Grünberg, Ott Lepland, Siiri Sisask, Liisi Koikson, Robin Juhkental, Kristiina Ehin, Silver Sepp, Brian Melvin, Reigo Ahven, Mihkel Mälgand, Raun Juurikas, Lenna Kuurmaa ja Bombillaz. Pileteid on võimalik soetada Piletilevist ja väikese heateo hinnaks on vaid 7 eurot.

Osta pilet siit.

Lisaks heategevuskontserdile on meedias jagatud ning jagatakse ka lähinädalatel infot selle riigi ja inimeste kohta, organisatsiooni kohta, kuhu heategevusraha saadetakse ning räägitakse tegevustest, mis annetuste abil läbi viiakse.

N 18.06.2015 R2 “Drive” (kontserdi info). Kuula tund 1 alates 00:54:20

N 18.06.2015 R2 “Suvehommik” (Siiri Sisask). Kuula tund 2 alates 00:39:25

K 17.06.2015 R2 “Suvehommik” (kontserdi info). Kuula tund 2 alates 00:56:10

T 16.06.2015 R2 “Suvehommik” (Triinu Tamm). Kuula tund 2 alates 00:19:20

E 15.06.2015 Star FM hommikuprogramm “Meil on külas Bombillaz”

E 15.06.2015 R2 “Suvehommik” (Kill Kaare). Kuula tund 2 alates 00:17:35

Terevisiooni intervjuu (Getrin Reesar & Arno Kalbus). Vaata alates 1:21:30.

13 tippartisti annavad heategevuskontserdi. Arengukoostöö Ümarlaud

18.06 heategevuskontsert Nepali toetuseks. Tallinna Teletorn

Vikerhommiku intervjuu (Triinu Tamm).

Eesti staarid annavad kontserdi Nepali toetuseks. Arengukoostöö Ümarlaud