What to do in Kathmandu?

Varemetes Durbar Square ja Bhimsen Tower

Varemetes Durbar Square ja Bhimsen Tower

Elu Nepalis on taastumas maavärinaeelsele perioodile ning päevad mööduvad igapäevaseid askeldusi tehes. Ainsaks meenutuseks on varemeis hooned ning inimeste hinges rõhuvad rasked mälestused. Paljudel peredel ei ole jätkuvalt peavarju ning hakkama saadakse suguvõsa ja sõprade abiga. Igapäevaselt tegeleb KRMEF abipalvetega erinevatelt peredelt ajutiste peavarjude rajamiseks. Katmandu peamine turismipiirkond Thamel on oktoobris loodetavasti saabuvate turistide jaoks üles löödud ja kui silmi ei riivaks oluliste vaatamisväärsuste varemed, siis ei saaks arugi, et seda riiki ja rahvast räsis tugev looduskatastroof. Endise kuningapalee esine väljak, Durbar Square (UNESCO World Heritage), on suures osas maatasa ning 9korruselisest (61,88 m) Bhimsen’i tornist on järel vaid paarimeetrine sammas. Maavärin tabas Nepali 25. aprilli lõunal. Ühelt poolt võib olla tänulik, kuna tegemist oli laupäevaga, mis on Nepalis ainus puhkepäev, ning inimesed ei olnud kontorites ja lapsed koolides, mis loodetavasti aitas ära hoida veelgi suuremaid vigastusi. Sellele vaatamata on valus näha nepallaste silmis väljenduvat kurbust möödudes Durbar Square ühest templist, kus maavärina ajal toimus oluline puja ning pea 2000 inimest hukkus või Bhimsen’i tornist, mis viis endaga kaasa pea 300 inimhinge.

Vana kohtub uuega

Vana kohtub uuega

Nepallaste peamiseks kõneteemaks käesoleval hetkel on konstitutsioon, mida küll kahjuks on arutatud juba pea kolm aastat. Eks ta nii ole, et ajal on siin meie mõistes teine tähendus. Nimelt on demokraatia nepallaste jaoks võrdlemisi uus nähtus ning koostamisel on riigi põhiseadus. Tegemist on aga keerulise protsessiga, kuna Nepalis elab üle 100 etnilise grupi ning kõneldakse samapalju erinevaid murrakuid. Riiki üritatakse jagada 7 erinevaks maakonnaks ja sellega kaasneb palju rahulolematust, kuna erinevad huvigrupid kardavad, et nii kireva seltskonna puhul ei suuda ainult 7 erinevat maakonnavalitsust seista kõikide huvide ja vajaduste eest. Tuleb tõdeda, et Nepali valitsus on tuntud korruptsiooni poolest ehk rahva rahulolematus on arusaadav. Minu siinviibimise ajal on olnud vähemalt korra nädalas üleriigiline streik, mis sisuliselt tähendab, et kõik seisab.

Töö- ja puhketuba

Töö- ja puhketuba

KRMEF’i mõjutavad streigid vaid niipalju, et aias askeldab ringi vähem inimesi, kuna bussid ei liigu ning hommikusöögiks tuleb röstsaia asemel süüa midagi muud, mis kapis leidub. On tõsi, et 24.08.15 Postimehes kajastatud uudis, leidis aset. Riigi läänepoolses osas läks streik üle käte, ning esialgsetel andmetel hukkus demonstreerijate käe läbi valitsuse asutusi kaitsvat 21 politseiniku, mis hiljem ametlike andmete järgi taandati kaheksale. Tegemist oli kogu riigi jaoks kahetsusväärse juhtumiga ning kinnitan, et selline brutaalsus ei ole siin tavapärane.

Hei-hoo, hei-hoo, käib töö ja vile koos...

Hei-hoo, hei-hoo, käib töö ja vile koos…

Maavärinakindla näidismaja rajamisega tuleb veel veidi oodata, kuna vaid mõni aeg tagasi hakkas valitsus uuesti väljastama ehituslubasid (tean, see kõlab maavärina poolt räsitud riigis päris totter), kuid loodetavasti on varsti dokumendid korras ning mussooni lõppedes, septembri keskel, on võimalik tööga alustada. Seega sisustan KRMEF’s senikaua oma aega erinevate ehitustegevustega. Nokitsetud on ruumide sisustuse kallal (seinte katmine bambusmattidega), võõbatud bambusest maju puidukaitsevärviga, rajatud organisatsioonist väljapool abivajavatele peredele varjualuseid ning kahele iisraeli põllumajandustaustaga vabatahtlikule kasvuhoone, kes hakkavad tõestama, et tomatid valmivad kasvuhoones kiiremini kui avamaal. Esimesed tööpäevad olid päris naljakad ning vägagi respekteeritud töödejuhataja, Sanbabo, oli alguses meiega päris hädas, sest selgus, et oskame käes hoida akutrelli, saame ise hakkama naela seina löömisega ning töötame ka tavapärasemalt kiiremini, kui siin kombeks. Põhjustasime vaesele mehele ohtralt stressi, kuid õige varsti hakkas ta meid usaldama ning harjus ka meie tööviisiga. Selle väljenduseks oli päeva lõpus öeldud lause: You know hard work. Good. We are friends 😀

Sünnipäeva puja tseremoonia, mille käigus saavad kõik dika

Sünnipäeva puja tseremoonia, mille käigus saavad kõik dika

Vabal ajal on olnud õnne tutvuda kohaliku kultuuriga. Olen kogenud nepallaste külalislahkust, mis sisuliselt tähendab, et oled nagu pereliige. Nepalis on igaks oluliseks sündmuseks oma puja, mis on palverituaal austamaks erinevaid jumalaid. Inimeste otsaesiseid kaunistavad tikad, mis on riisi-värvisegust moodustatud märgid kas igapäevaseks kandmiseks või mõne erilise usuürituse jaoks.

Shopping

Shopping

Selgeks olen saanud, et söömine, miski eseme teisele andmine või vastuvõtmine tuleb läbi viia parema käega, kuna sellega näitad sa oma austust. Vasakut kätt peetakse räpaseks, sh pühitakse sellega oma tagumikku. Kui üldiselt on toit siin riigis minu maitsemeele jaoks fantastiline, siis baan’i ma ei soovita. Tegemist on mingi lehe sisse keeratud kookose-mündi-pähkli-tubakaseguga, mis maitseb iiveldamaajavalt. Kuna ei tahtnud aga solvata nepallaste külalislahkust, siis sõin selle vastumeelselt ära ning olin tänulik, et ei hakanud oksele.

Swayambhunath'i tempel, tuntud ka kui Monkey Temple

Swayambhunath’i tempel, tuntud ka kui Monkey Temple

Kuigi üle 80% rahvast on hindud, on religioon siin segu nii hinduismist kui budismist. Ronida mööda pikki treppe hommikul kell 5 künka otsas asuvasse Swayambhunath’i templisse, on müstiline kogemus, kus inimesed avaldavad austust oma jumalatele põletades küünlaid, mängides muusikat ja lausudes oma mantraid. 5 sajandi alguses rajatud tempel on tuntud ka kui Monkey Temple, kuna kubiseb pühadest ahvidest, kes lunivad maiustusi. Hoian neist austusega eemale, kuna Indias ei olnud nad minu vastu väga sõbralikud 🙂

Kummardage minu ees

Kummardage minu ees

Ohverdustseremooniad Dakshinkali templis

Ohverdustseremooniad Dakshinkali templis

Samas hommikul kell 5 inimesi ja kukki triiki täis topitud bussis Dakshinkali Temple’sse sõites on sisemuses veider ärevus, sest sulelised ei ole bussis tavapärased reisijad. Nimelt ohverdatakse jumalannale Kali kaks korda nädalas just noori kukki, kastreerimata kitsi ning harvadel juhtudel ka pühvleid. Tegemist on jumalannaga, kes valitseb aega, muutusi, jõudu, loomingut, hävingut.

Mägedes matkates tuleb arvestada, et oled pidusöök kaanidele, kes ootavad sind näljaselt nii heinas kui ka puudel ja nad on vägagi visa hingega. Kohati mõtled, et need fantastilised mägivaated ja meelirahustav vaikus ei ole seda kõike väärt, kuid seejärel lepid olukorraga, sest sinu verd imevad kaanid on tervisele tegelikult kasulikud.

Tekking koos kaanidega

Tekking koos kaanidega

Katmandu tänavad on täis läänelikult riietuvaid noori, kes oma mõtlemises ja suhtumises on vabad ning unistavad suurelt nagu noored kõikjal maailmas. Teater on kahjuks Nepalis harv nähtus ja peamiseks meelelahutuseks on kino. See aga ei heiduta kunstihingega Shokot, kes on õppimas näitekunsti ning unistab näitekooli astumisest Saksamaal, kuna kahjuks Nepalis sellise ametliku hariduse saamise võimalus puudub. Käesoleval hetkel on Katmandus 5 teatrit. Tegemist on väikesemastaabiliste teatritega, mis mahutavad ca 60 inimest, kuid Shoko ja tema sõprade südameasjaks on teatrikunsti edendamine.

Näitetükk "Three loneliness" koos tulevase näitleja Shoko'ga

Näitetükk “Three loneliness” koos tulevase näitleja Shoko’ga

Näitetüki „Three loneliness“ vaatamine oli fantastiline kogemus, kuigi keel jäi arusaamatuks. Sellele vaatamata oli kolme erineva loo sisu arusaadav tänu näitlejate professionaalsusele ning tavapärasele eestlasele harjumatu emotsionaalsusele ja miimikale. See, et keset näitetükki kaob elekter, ei morjenda kedagi, ning õige varsti on käima tõmmatud varugeneraator. Elekter on Nepalis väärtuslik ressurss, mida jagatakse ööpäeva jooksul erinevate külade ja piirkondade vahel ning seda ei tohi kunagi iseenesest mõistetavalt võtta.

Tõestamaks, et noorus Nepalis on nagu noorus kõikjal maailmas ja tegemist ei ole kuidagimoodi aja jalgu jäänud ja vanadesse traditsioonidesse takerdunud arenguriigiga, esitan väikese võtte rock kontserdist. Jah, Nepalil on veel pikk tee minna, et saavutada stabiilsus, kuid eks ta ole riigi noorte kätes 😀


Life in Nepal is getting back to normal and days go by doing everyday stuff. Only memory of the earthquake is ruins of the buildings and memories of people. Lots of families still dont’t have a home and they live with the help of their relatives and friends. Every day KRMEF deals with help requests from families in the need of a shelter, so they could return to their home and start rebuilding it. The main tourist area, Thamel, in Kathmandu is in party clothes for the tourists who hopefully will arrive in October and if there weren’t some ruins of the main tourist attractions, you could not even tell, that this country has been shaken by this force of nature. Former king palace square, called Durbar Square (UNESCO World Heritage), is in ruins and the 9 stories (61,88 m) Bhimsen tower is gone. The earthquake hit Nepal on the 25th of April at noon, which was a Saturday, so the only day off in Nepal. So in one hand you can be thankful, because people weren’t in their offices and children in school and therefore hopefully even bigger casualties were avoided. Nevertheless, it is hard to see the sadness in the eyes of Nepali people, when they walk by a temple in Durbar Square, where there was an important puja during the earthquake and almost 2000 people were killed or Bhimsen tower, which took almost 300 souls.

The main topic for Nepali people at the moment is the constitution, which has been under discussion for almost 3 years now. It is true, that time has a different meaning here. Democracy is quite new fenomen in Nepal, so they are preparing their constitution. It is a difficult process, because there are more than 100 different ethnic groups in Nepal and as many different dialects. The country is being devided into 7 counties and that is why the citizens are unhappy, because they fear, that only 7 counties cannot stand for the rights of all the different groups. It is true, that Nepali government is known for their corruption, so I can understand the frustration of the people. While being here, at least one national strike has been held, which means that nothing is working. For us in KREMF it means, that less people are working in the garden, because buses are not running and instead of French toast you need to prepare something else for breakfast. I also must admit, that the news on the 24th of August in Estonian newspaper Postimees, really happened. The strike in the western part of Nepal went out of control and 21 police officers, who were guarding the government facilities, were killed by the hands of demonstrators. Later the number of casualties was put to 8. It was a very sad day for the whole country and I can honestly tell, that this kind of brutality is not common here.

The earthquake resistant sample house needs to wait for a while, because only some days ago the government of Nepal started giving building permissions again (I know, it sounds stupid in a country that has been hit by an earthquake). Hopefully soon the documents will be in order, so in the end of monsoon (middle of September), we can start with the construction work. In the mean time, I’ve been working on different construction works: decorations of the rooms with bamboo sheets, painting, temporary shelters building outside the organization and a greenhouse for two israeli volunteers, who will start to prove, that tomatos grow faster in a greenhouse. First workdays were quite hilarious and the highly respected site manager, Sanbabo, was having much trouble with us, as it turned out, that we know how to work with the drill, hammer and nails and also work faster, that is normal here. We caused a lot of stress to Sanbabo, but eventually he started trusting us and got used to our work tempo. His satisfaction was expressed at the end of the workday by saying „You know hard work. Good. We are friends“ 😀

In my free time I have been lucky to see the local culture. I have felt the hospitality of the Nepali people, which basically means you are part of their family. Here for every important event you have your own puja, which is a ritual performed to honour and worship one or moere deities or to spiritually celebrate an event. People’s foreheads are decorated with dikas, made of powder or paste and worn on daily basis or for special religious occasions. I have learnt, that eating, giving or receiving something must be done with your right hand, as the left hand is concidered unpure and you also whipe your ass with it. In general the food here is very tasty for me, but I will not recommend baan, which is a coconut-mint-nut-tobacco mix rolled in somekind of a leaf and tastes obnoxious. But I really didn’t want to be rude, so I ate it, in the mean time being happy, that I didn’t throw up. Although over 80% of the population are hindus, the religion here is a mixture of hinduism and budism. To climb the staircases up the hill of the Swayambhunath temple 5 in the morning, is a mystic experience, at the same time people showing their respect to their gods by burning candles, playing music and saying their mantras. The temple built in the beginning of the 5th century is also known as Monkey Temple, as it is filled with holy monkeys, who are asking for sweets. I stay away from them with respect, as they were not that friendly to me in India 🙂 Driving on a bus full of people and roosters at 5 in the morning to Dakshinkali Temple, a weird anxiety is rising in me, as the roosters are not common travel budies here. What the roostes don’t know, that in an hour they will be sacrificed to godess Kali, who is th godess of time, change, power, creation and also distruction.

If trekking in the mountains you have to consider, that you are a Christmas Day dinner for the leaches, who stalk you everywhere in the grass and on the trees. At some point you think if those beautiful mountain views and the peaceful quietness is worth it, but then you accept the inevitable, and think, that the leaches sucking your blood is even good for your health.

The streets of Kathmandu are filled with young people, who dress as western people do and are free in their thinking, having big dreams like young people everywhere in the world. Theatre is unfortunately a reare occacion here and youth mainly goes to the cinema. This does not stop Shoko, an artistic soul, to develop the theatre culture and to become an actor himself. As there is not possible to learn acting in Nepal, he wishes to study in Germany. At the moment there are only 5 small theathres (approx. for 60 people) in Kathmandu. To see the play „Three loneliness“ has been a fantastic experience. Even though the language is not understandable to me, every meaning of the play was clear due to the professionality of the actors, their body language and mimic. The fact, that electricity is gone during the play, does not hinder anything and soon the generator is switched on. Electricity is a valuable recource in Nepal, which is shared between different villages and locations during the day, so electricity can never be taken as a sure thing here.

To prove, that youth in Nepal is like youth everywhere in the world and Nepal is in no ways a country of old way of thinking, I present a short clip of a rock concert. Yes, Nepal has still a long way to go to establish stability, but it is in the hands of young people 😀

Advertisements

Tutvumine KRMEF’ga

KRMEF’i puhul on tegemist organisatsiooniga, mis ei ürita lihtsalt siin keerulises maailmas ellu jääda, vaid iga nende tegevuse tagant leiab sügavama mõtte. Hoolitakse inimestest ja loodusest, sest ilma planeet Maa olemasoluta ei saaks eksisteerida ka inimesed. Kahjuks raha valitseb maailma ja isemajandavast organisatsioonist ollakse veel kaugel, kuid iga päev nähakse selle nimel vaeva. Ajal on siin riigis teine tähendus, seega minu suurimaks õppetunniks Nepalis saab olema, kuidas teha asju tasa ja targu.

Waldorf lasteaed

Waldorf lasteaed

Nepal on riik, kus mehe sõna maksab ja naistel on kahjuks vähem õigusi. Üldlevinud on, et naised teevad ära raske töö ja mehed pigem istuvad kodus ning jagavad käske. Naise eesmärk on mehe ja tema perekonna eest hoolitseda. Sellest tulenevalt pakub KRMEF tööd peamiselt kohaliku küla naistele võimaldades neile inimväärset tööd. Samal ajal saavad emad oma lapsed viia Waldorf kallakuga lasteaeda ning ei pea tööpäeva jooksul muretsema nende tegevuste pärast. Waldorf hariduse puhul on tegmist Rudolf Steineri poolt loodud humanistliku lähenemisega pedagoogikale, kus põhirõhk on lapse individuaalsel arengul. Haridus põhineb küsimustel, kuidas aidata leida lastel sisukam tähendus siin maailmas, kuidas innustada neid õppima ja töötama läbi naeru, kuidas arendada hoolivust teiste inimeste vastu? Eks Waldorf koolide kohta ole meil kõigil juba omad ettekujutused ja eelarvamused, kuid hoovis rõõmsalt ringi kepslevaid lapsi on tore vaadata ning väidetavalt ei jonni ükski neist hommikuti, et ei soovi lasteaeda minna. Küla kesel asub ka avalik raamatukogu, kus igal õhtul on võimalik koolilastel oma kodutöid õpetaja juhendamise all lahendada. Kahjuks elab üle 25% Nepali rahvastikust allpool vaesuspiiri, mis lihtsalt öelduna tähendab, et lapsed ei saa oma kodus koolitööde lahendamisel abi, kuna vanematel lihtsalt puuduvad teadmised ja oskused ning siin tulebki appi KRMEF pakkudes lastele võimalust koolitee edendamiseks.

Põllumajandus on riigi oluline tööstusharu, pea 90% inimestest olles sellesse hõivatud. Kahjuks on riigi pinnast vaid 20% haritav maa ja toit on väärtuslik resurss. KRMEF toodab võimalikult palju toidust ise, harides selleks maad, hooldades puuviljaistandust ja kasvatades lehmi ning kanu. Organisatsioonis järgitakse jällegi Steiner’i poolt arendatud biodünaamilse põllunduse põhimõtteid. Lihtsalt öelduna on tegemist orgaanilise põllumajandusega või mahepõllumajandusega, kuid lisaks pannakse rõhku mõningatele spirituaalsetele ja astroloogilistele aspektidele. Näiteks usutakse, et kõik elusolev saab jõu kosmosest, seega on väga oluline, mis planeetide seisuga ja kuu faasiga mingit taime istutada, umbrohtu kitkuda ja saaki korjata. Väetisena kasutatakse härja sarve sisse topitud sõnnikut, mis maetakse talveks maapinda valmima ja kevadel välja võttes lahjendatakse veega. Steiner’i filosoofia juurde kuulub veel mitmeid teisi veidraid viise, kuidas biodünaamilist põllumajandust läbi viia. Näiteks komposti lisanditeks toodetakse mitmete taimede õisi topituna kas looma põide, koljusse või makku ning samuti jäetakse talveks maapinda valmima. Teadaolevalt valmistatakse KRMEF’s vaid härja sarve sisse topitud sõnnikust väetist. Sageli nimetatakse Steineri biodünaamilist põllumajandust ka pseudoteaduseks ning ei ole leitud erinevusi tavalise orgaanilise põllumajandusega. Tegemist on juba aegade algusest hinduistlikes riikides harrastatava põllumajandusega, mille Steiner lihtsalt formuleeris „teaduseks“. Omamoodi isegi mõistan nende usku astroloogia mõjusse. Kui nende usu järgi on kogu inimese elutsükkel (84 uuestisündi) määratletav astroloogia järgi, siis miks mitte rakendada seda usku kosmilisse jõusse ka taime- ja loomakasvatuses. Hinduistlikes templites ringi kolades ja kõikidele jumalatele soove esitades palun muudkui uuestisündi linnuna, et saaksin vabalt lennata. Oma sooviga tuleb aga olla täpne, muidu sünnid jaanalinnu, kana või muu lennuvõimetu linnuna 😀

Mee tootmine

Mee tootmine

Iga ökomajandava aia juurde kuuluvad ka mesilased, kes on loomulik osa taimekasvatusest, andes vastu mesimagusat toodangut. Siiski Nepalis tasub ettevaatlik olla ja igasugust mett kahe suu poolega mitte sisse ahmida. Nimelt leidub Himaalaja mäestikus teatuid rododendroni sorte, mille nektar on mürgine. Sellise mee suures koguses söömine põhjustab surmaga lõppevaid juhtumeid küll harva, aga 24 tunniks on garanteeritud halb enesetunne, oksendamine ja peavalud. Mee tunneb ära tumepunase värvi ja veidi teistsuguse lõhna järgi. Samas väikeses koguses toksilise mee tarbimine on tõestatud mõjuvat vägagi hästi seedeelundite haiguste raviks.

Käsitöö

Käsitöö

KRMEF’i peamiseks sissetulekuallikaks lisaks puidutöökojas valmistatavale mööblile on käsitöö. Igapäevaselt valmib nobedate naiste käte vahel ehteid, mänguasju, ridikülle ja salle. Toodangut müüakse peamiselt Šveitsis, Saksamaal, USA-s ja Prantsusmaal. Peamiseks tooraineks ehete valmistamsel on seebipähklid (soap nuts), mis oma olemuselt on siiski seebipuu marjad ja näevad kuivanud kujul välja nagu mustad ümarad pärlid. Kasvada meeldib neil Himaalaja mäestikus ja sisaldavad looduslikku seepi (sopaniini). Seega pole tegemist vaid kena materjaliga ehete valmistamiseks, vaid ka reaalselt kasuliku ökopesupulbriga.

Öko-pesupulbri valmistamine

Öko-pesupulbri valmistamine

Piisab mõnest eelnevalt kuumas vees leotatud seebipähklist lisatuna väikeses riidekotikeses pesumasinasse ning ongi riided puhtad. Kusjuures seebipähklite ettevalmistamiseks pesupulbrina kasutamiseks keedetakse neid KRMEF’s päikeseenergiat koondavas pajas. Nagu eelnevalt mainisin, katsutakse siin kõike teha keskkonnasäästlikult ja nutikalt. Seebipähkli puhul on tegemist loodusliku pesupulbriga ja seetõttu on see vägagi populaarne väikelastega perekondades ja allergigute seas.

Brikett toidu valmistamiseks

Brikett toidu valmistamiseks

Kuigi Nepalis on Himaalaja mägede tõttu maailma ühed suurimad veevarud, sõltutakse energeetiliselt siiski suures osas Indiast, kes väidetavalt omab ka riigis suuri hüdroelektirjaamu. Viimase 30 aasta jooksul on Nepal kaotanud pea 25% oma metsavarudest, mis omakorda põhjustab siin mägisel maastikul maalihkeid, millesse pea 300 inimest igal aastal hukub ja üle 8000 maja hävineb. KRMEF on välja pakkunud nutika lahenduse, tootes vanapaberist ja lehmasõnnikust briketti. Briketi kütteväärtust mulle küll kahjuks öelda ei osatud, kuid üks pakk sisaldab 20 briketitükki, millest tavapärasele perele piisab kaheks toidukorraks ja hind võrreldes muu energiaga, olgu selleks siis gaas või elekter, on 3 korda odavam.

Biogaasi tootmine

Biogaasi tootmine

Ja üllatus-üllatus, tagahoovis toodetakse ka ülejäävast sõnnikust biogaasi, mille digestaati laotatakse põldudele ja gaas suunatakse kööki toidu valmistamiseks. Valitsuse poolt on võimalik taotleda ka mini-biogaasijaama rajamiseks toetust 50 000 ruupiat e ca 435 eur.

Pudelmajad

Pudelmajad

Nii Indias kui ka Nepalis on tohutuks probleemiks, üha suurenevate tarbimisharjumuste taustal, prügi, mis lebab kõikjal tänavatel. Auto- või rongiaknast kommipaberi või plastikpudeli väljaviskamine on normaalne ning kellelegi ei tule mõttessegi oodata lähima prügikastini, sest neid lihtsalt ei leidu. Kogu see mustus ja vaesus soodustab aga haiguste levikut ning leepra e pidalitõbi on Nepalis sageli esinev. Kohalikule kogukonnale võimaldatakse arstiabi 2 korda nädalas küla kliinikus ning igapäevaselt on kohal medõde. Võitlemaks aga prügiga, on KRMEF rakendanud klaas- ja plastikpudelid erinevate hoonete rajamiseks, mis on ennast tõestanud, kui esteetiline, tugev ja keskkonda säästev ehitusviis. Aprillis Nepali tabanud maavärin ei mõjutanud pudelmaju karvavõrdki, klaaspudelitest läbikumav päikesevalgus loob hoonetes kauni atmosfääri ning antakse oma panus jäätmete taaskasutusse. Kindlasti süübin sellesse teemasse sügavamalt: kavatsen pudelmajade ehitamise detailid endale selgeks teha ning uurida antud ehtiusviisi vastupidavuse aluseid.

Kohvik

Kohvik

Aasta alguses valminud hubasel külakohvikul läheb päris hästi, toitlustades lisaks organisatsioonile ka lähedusse sattuvaid turiste. Hoone on rajatud isetoodetud tellistest. Savi ja liiva siinkandis jätkub, sest omal ajal oli Katmandu org üks suur järv. Süüa antakse meile rikkalikult, 3 korda päevas. Kui reisi alguses oli hirm eesootava 3 kuu jooksul kokku kuivada, kuna hindu kultuuris on liha üsna haruldane, siis ärge muretsege, pigem tulen tagasi 10 kg raskemana. Ah jaa, olen sattunud pomelo paradiisi. Vaid kuuke veel ning pomelo saab olema mu ainus toit 🙂

Traditsiooniline toit dal bhat ning pomelod

Traditsiooniline toit dal bhat ning pomelod


It looks like KRMEF is not just an organisation, that tries to survive in this difficult world, but there is a deeper meaning behind every action. Here they care about people and nature, because there will not be any people without Mother Earth. Unfortunately money rules the world and they have a long way to go to be self-sustainable, but they are working on it. And here time has a different meaning, so my biggest lesson will be how to do things slowly without rushing 🙂

In Nepal men rule the country and women do all the hard work. So the main focus of KRMEF is to provide work for local people, mainly women, at the same time allowing the children of the workers to go to a Waldorf based kindergarten. Waldorf education is a humanistic approach to pedagogy based on the philosophy of Rudolf Steiner and the main focus is on the individualistic development of a child. Main questions are, how to help pupils to find meaning in their lives, how to forth enthusiasm for learning and work and how to be a good fellow for human beings. We all tend to have already our prejudices about Waldorf schools, but it is good to see happy children running around in the garden and apparently none of them wines in the morning, that they don’t want to go to the kindergarten. There is also a public library, where school children can go in the evenings to do their homework under the supervision of a teacher. Unfortunately 25% of Nepalies live in poverty, which basically means, that children cannot get help with their schoolwork at home, because the parents are just too undereducated and so KRMEF provides help for the children in their education.

Agriculture is an important part of the countries economy, almost 90% are involved in agriculture. Unfortunately only 20% of the land is cultivatable, so food is a valuable resource. KRMEF produces most of its food by cultivating land, taking care of the fruit plantation and growing cows and chicken. Here they follow again Steiner’s filosophical biodynamic farming. Basically it is an organic farming, but some spiritual and astrological aspects are also followed. For example, it is believed, that all living gets its strength from the outer space (plantes and moon), so it is very important when to plant a seed, when to gather weed and crops etc. Varios method are used for making fertilisers, for example burying cow manure stuffed into the horn of a cow during winter and recovered for use in the spring. Other weird methods are used by Steiner’s philosophy, for example, burying various plants stuffed into urinary bladders, skull or intestinies of cattle during winter and again recovered for use in the spring. To my knowledge, in KRMEF, only the first described method is used. Steiner’s biodynamic farming is often said to be pseudosience and argued, that similar or equal results can be obtained using standard organic farming principles. Biodynamic farming is a traditional farming method in hindu countries, Steiner just formed it to be a „science“. I kind of understand their belief system, because if the life of a man is defined by rebirths (84 times) and everything is defined by astrology, why not use the same belief in plant and animal growth also. While visiting all the hindu and budist temples in Nepal, I pray everywhere to be reborn as a bird so I could fly, but I have to be accurate with my wish, otherwise I will be reborn as a ostrich, chcken or other bird, who cannot fly 😀

Every eco-farm needs to have bees, who are a natural part of plant growing and giving back the sweet honey. Yet, in Nepal, you have to be careful which honey you eat, because there are certain rhododendron species growing in the Himalayas, which nectar is poisonous. Eating this honey is rarely fatal, but the intoxication lasts for 24 hours and dizziness, weakness, nausea and vomiting are quaranteed. You should be able to recognize this honey by dark red colour and a strange smell. Using it in small amounts is proved to be a good medicine for the treatment of gastrointestinal diseases.

Main income for the organisation besides wooden furniture, is handicraft. Every day the women of KRMEF produce by themselves jewelry, toys, purses and scarfs. Things are sold mainly in Switserland, Germany, USA and France. Main material for making jewelry is the soap nut, which actually is a berry, that grows in the Himalayas. It looks like a black pearl and contains natural soap called saponin. So it is not just a beautiful peace of jewelry, but also a eco-washing powder. You boil the soap nut in hot water, put it into a bag made of cloth and throw into the washing machine, and done, cloths clean. In KRMEF they use a solar cooker for boiling the soap nuts. As I said before, here they try to do everything in environmentally sustainable way. As it is a natural soap, it is popular amongst families with small children or people with allergies.

Althought Nepal has one of the biggest water reserves in the world because of the Himalayas, the country depends on India for getting power as India owns the hydropower plants or imports gas. In the last 30 years, Nepal lost almost 25% of its forests. 300 lives and more then 8000 homes are lost annually to landslides due to soil erosion. So in KRMEF they produce bio-briquettes made from recycled paper and cow dung to provide alternative fuel. Unfortunately they couldn’t tell me the energetic value of this briquette, but one package contains 20 pieces, which is enough for two cookings for a normal family and the price is tree times cheaper. And surprise-surprise, in the back yard they produce biogas out of cow manure and the gas is used for cooking. It is even possible to apply for investment support from the covernment to build a small biogas plant and the amount is 50 000 rupies (ca 435 euros).

In India and also Nepal a huge problem is garbage, which is everywher on the streets (to me it seemed more in India). To throw a candy paper or a plastic bottle out of a train or a car window is not a problem, it is normal and nobody even thinks about waiting for the closest garbage bin, because there just aren’t any. Unhealthy living conditions spreads desease and causes illness. Leprocy is a major issue in Nepal. For the local community a doctor is provided by KRMEF two times a week and a nurse is available all work days. Among many recycling initiatives, KRMEF uses recycled glass and plastic bottles to construct houses. When the earthquake stroke in April 2015, the bottle houses stood still and the light that shines throught the glass bottles into the houses is beautiful. So my goal here is to investigate this topic more to understand how they are built and how resistent they actually are.

Leela’s eco caffe, that was opened in the beginning of 2015, is doing quite good. The caffe cooks food for the people of the organisation and also for tourists that happen to wonder in this area. The building is made of home-made bricks, as there are plenty of glay and sand, because Kathmandu valley was a big lake long time ago. We are fed 3 times a day and the food is delicious. When leaving home my friends were afraid, that I will shrink during this 3 months as meat is not common food here, let me tell the truth now, I will propably come back 10 kg heavier as the food here is so good. And the best part is that I’m in heaven of pomelos. In a month it will be my only food 🙂

Vahepeatus Indias

Stardin 3. augustil ja pärast lennujaamas AK-le intervjuu andmist avastan, et olen jätnud tegemata India e-viisa taotluse. Miskit hakkab nagu meenuma, et pidi vist tegema jah. Kirun oma lollust ja hakkan seda kiirelt arvutis vorpima. Taotlus on aga pikk ja peas mõlgub vaid üks mõte- pean pääsema lennukile. Tänu ajutise reisikaaslase Markuse ja mind ära saatva hea sõbra Mardi abile, kes aitavad täita viisataotluse ankeete ning lennujaama töötajate lahkusele, kes venitavad kõikvõimalike nõutud protseduuridega, et pääseksin lennukile, jõuangi viimasel minutil lennule Istanbuli, kust jätkan New Delhi suunas. Olen juba aktsepteerinud, et võib-olla tuleb mul paar päeva veeta Delhi lennujaamas, kuna viisataotlus tuleb esitada 4 päeva enne väljasõitu ning oodata ära ametlik kinnitus, kuid Delhi lennujaama turvatsoonist olen läbi enne Markust, passis kena viisa tempel. Tegemist oli mu elu parima õppetunniga keerulises olukorras külma närvi säilitamises.

3 päeva Markusega reisimist on andnud mulle parima koolituse, mida saada võiksin, kuidas end mitte lollitada lasta. See on uskumatu, mis skeemid on turistidelt raha kättesaamiseks välja mõeldud ja kui osavalt neid ellu viiakse. Õppisin enda eest seisma ja kauplema ning võrdlemisi kiirelt saab selgeks nende skeemid. Ei tundnud kordagi end ohustatuna ega halvasti, pigem vastupidi, jälgid huviga toimuvad ja ei lase end millestki häirida. Nagu ütleb Kivirähk oma loos Retk Euroopasse, et ei ole meie asi neid võõraid kombeid hukka mõista. Tegemist on eurooplase jaoks väga odava riigiga juhul, kui end official government tourist office‘te poolt petta ei lase. Siiski korra avastasime end Agra Fort’s olukorras, kus minul käisid hirmujudinad kehast läbi ja ka Markus tunnistas, et asi oli kahtlane. Sattusime kahe relvastatud turvamehega kindluse sulgemise hetkel kahe suletud ukse vahele hämarasse ruumi, kus mehed arutavad emotsionaalselt midagi omavahel, üks meestest mind samal ajal pingsalt jõllitamas. Siiski pääsesime vabadusse ja läbi naeru rahustasime end, et ehk oli asi milleski muus.

7. augusti hommikul lahkub Markus Agrast tagasi Delhisse, kust jätkab oma teekonda põhja poole. Edasi olen üksi ja tunnistan, et minus tärkab ärevus, mis väljendub unetus öös. Minu marsruut jätkub Agrast Tundla raudteejaama (ca 30 km eemal), kust on pilet Varanasisse. Olen otsustanud reisida bussiga. Bussijaama puhul on tegemist kahtlase olekuga vanaraua kogumiskohaga, kus eurooplasel on võimatu orienteeruda. Lõpus saan abi nooremapoolselt, tundub haritud, India mehelt, kes küsimuse peale, et kas sinuga on veel keegi, saab eitava vastuse ning muutub isegi veidi kurjaks, et mida kuradit ma ometi mõtlen. Seejärel võtab ta oma südameasjaks mind õigele bussile saada. Pärast 10 min suhtlust erinevate bussijuhtidega (kes kõik tema andmetel ajavad jama, sest näevad ta kõrval turisti), pääsen lõpuks eriliselt räämas bussis istuma naisterahva kõrvale, kes lisaks oma kahele väikesele lapsele mahutab enda kõrvale ka minu ja mu suure reisikoti. Mõtlen, et oleks võinud minna ju tuk-tukiga, mis oleks 30 ruupia (ca 0,5 eur) asemel maksnud 1000 ruupiat (ca 15 eur), kuid ei, asi on põhimõttes ja ma ei anna hirmudele alla. Markus saatis mu teele hea soovitusega, et kui pea liiva alla peidad, siis võidakse sind persest hammustada 🙂

Rongijaamas kohtun teiste turistidega, kellega koos tunnen end turvalisemalt, kuid päris koos me ei reisi. Rongis olen küll konditsioneeriga vagunis, aga odavamas pigem kohalikele mõeldud variandis. Magan nuga kaisus, kuigi nüüd mõistan, kui tobe see oli. Rong hilines saabumisega ca 4 tundi, mis on vist siin tavapärane. Kuna kella usaldada ei saanud, siis ootasin pikalt rongivagunite vahesektsioonis õiget peatust. Märkasin kahte india meest omavahel arutamas ja kuigi nende keel on mulle arusaamatu, mõistsin vägagi hästi nende lühikest vestlust. „Mida see madaam siin teeb ja miks ta pole vagunis 3A koos teiste turistide ja rikastega? Teine mees kõigutab nõutult pead paremale-vasakule. Jah, see vastab tõele, nad tõesti teevad seda. Olen aru saanud, et kui oled turist turistide seltskonnas, siis üritatakse sinult maksimaalselt palju raha kätte saada. Kui oled aga turist kohalike seltskonnas, siis vaadatakse sind kui segast ja hoitakse pigem eemale, samas pakutakse siiralt abi, sest sa pead ju natuke totu olema, et siin üksi oled.

Minu askeetlik tuba Varanasis

Minu askeetlik tuba Varanasis

Pärast esimesele prussakale selgekstegemist, et hotellitoas soovin olla üksi, tundub mu askeetlik tuba päris hubane. Olen jõudnud Varanasi’sse, mille nimi pärineb kahe Gangesesse suubuva jõe, Varnu ja Assi, ühendamisest. Nende kahe jõe vahel paikneb 80 ghat’i, mis oma olemuselt on veeni viivad trepid ja üldjuhul juhivad trepid püha veekoguni, nagu Ganges. Varanasi on New Delhist ja Agrast meeldivalt erinev. Jätkuvalt üritatakse turistide tähelepanu saada, kuid üldjuhul ei olda nii jultunult pealetükkivad ja ka linn ise on puhtam. See võimaldab natukene rahulikumalt hingata ja ümbritsevat nautida. Hea on omada Suhag’i sümbolit, mis on veepiisa kujuline kleeps otsaees ja tähendab abielu staatust.

Üks ghat'dest

Üks ghat’dest

Nelja päeva jooksul õnnestus mul suhelda paljude erinevate inimestega ja tänu sellele näha tavapäraselt rohkem tõelist Varanasit. Väideti, et eks mul ole vist hea karma, kuna Shiva saadab minuni õigeid inimesi. Selle kohta ei oska seisukohta võtta, sest lisaks meeldivatele elamustele õnnestus mul peaaegu saada löök suurte sarvedega härjalt, kes lamavad kõikjal kitsastel tänavatel, korduvalt peaaegu pihta nii ahvi kui linnu väljaheidetega ning viimasel päeval sain isegi hammustada ahvilt, kes mind ootamatult ründas (õnneks vaid paar sinikat ja kriimustused). Härg on püha, kuna temas elab väidetavalt 84 erinevat jumalat ja ka uuestisünd siia maailma toimub 84 korda enne Nirvanasse minekut. Kokku on hindudel rohkem kui 165 jumalat.

Püha härjaga

Püha härjaga

Pühendasin aega, et tutvuda Varanasis läbi viidavate matuserituaalidega ning veetsin erinevatel põletuskohtadel tunde, vesteldes protsessi läbiviivate inimestega. Tegemist on püha rituaaliga ning suurim soov inimestel on surres jõuda Shiva pühas linnas, Varanasis, Gangesesse. Mainin üle, et kõik minu kirjeldused põhinevad kohalikelt kuuldul ja ei pruugi olla faktipõhiselt kontrollitud. Seetõttu tuleb arvesse võtta, et sageli võivad nad sulle valetada või mingil põhjusel hämada ning vahel võin ka mina neid valesti mõista tulenevalt erinevatest kultuurilistest taustadest ja arusaamadest. Näiteks selgitati mulle, et rikkamad põletatakse jõele lähemal ja vaesemad kaugemal. Hiljem selgus, et lähedus jõele sõltub kõrgemast kastistaatusest. Seejärel õigustasin ennast oma lääne inimese arusaamaga, et see ju tähendabki rikkust, kuid mulle selgitati, et kõrgemasse kasti võib kuuluda ka inimesi, kellel puudub igasugune materiaalne vara, aga nad on hingelt rikkad. Iga päev põletatakse Varanasis 30-50 surnukeha avatud lõkkel, kus kogu protsess on nähtav. Üllataval kombel ei ole põletusprotsess ebameeldivalt haisev, põlemisprotsessi alguses on lihtsalt ohtralt suitsu, mis paneb silmad kipitama. Matustel viibivad vaid mehed, kes leinavad sissepoole. Naised matustest osa ei võta, kuna oleksid liiga emotsionaalsed ja nutaks, mis ei lase hingel rahus edasi liikuda. Kogu rituaal võtab aega 2,5-3 h ning tegemist on karma puhastusprotsessiga. Viite tüüpi inimesi ei põletata ja nende surnukehad visatakse suure kivi ümber seotult otse jõkke, kus kalad teevad oma töö. Need 5 tüüpi on hinduismi järgi juba niigi puhtad ja ei vaja põletusrituaali: lapsed, pühad mehed, kobra ammustusse surnud (Shiva pea ümber on kobra), tuulerõugetesse surnud (omaette jutt) ja rasedad naised. Lisaks visatakse niisama jõkke ka kõik loomad. Põletusprotsesse viiakse meie mõistes läbi ka krematooriumites ehk suletud viisil, kuid see ei ole väärikas viis ja on loodud valitsuse poolt kodututele, narkomaanidele, mõrvatutele (halb karma) ja niisama eluheidikutele. Kuulan ja vaatan hinduismi kombeid neutraalselt, kuid hinges jääb mulle selle lühikese õppetunni jooksul siiski paljut mõistetamatuks, nagu näiteks on veidi häiriv vaadata, kuidas inimesed lisaks eelpool kirjeldatule Gangeses lebavate pühvlite kõrval oma pühasid suplusrituaale läbi viivad.

Shiva lingam

Shiva lingam

Minu siinviibimise ajal oli Shiva festival, kokku igal esmaspäeval 4 nädalat järjest. Kõikjal linnas on väikesed templid üldjuhul Shiva kummardamiseks ja oranzides riietes palverändurid. Shiva sümbol on lingam, mis tähistab nii nais, kui ka mees suguorganeid ehk naiselikku ja mahelikku energiat, sest Shiva on nii naine kui ka mees. Kuju kummardatakse, sellele antakse erinevaid ande ja masseeritakse. Selle rituaali käigus esitatakse jumalale/jumalannale erinevaid palveid. Oluline mantra on OM NAMA SHIVAI, mis on heliline teraapia kehale ja nektar hingele. Mantrat lausudes kutsud oma kõrgemat mina (ego surmamine) ja Shiva’t.

Juhtusin külastama ka gurut. Teadsain, et sellesse tuleb suhtuda skeptiliselt, kuid olin siiski nõus tavapärasemalt suurema summa raiskama. Eks hinges lootsin ehk midagi spirituaalsemat, kuid kui seda ei peaks saabuma, siis raha on raha ja olen kogemuse võrra rikkam. Ei hakka laskuma detailidesse, kuid guru poolt räägituga ma ei samastunud ja ei tekkinud mingeid emotsioone. Pigem jäi kogu sessioonist mulje, et eesmärgiks oli külvata hirmu nii minu väidetava eelmise eluga ja eesootava järgmise eluga, kui praeguses ei ela nende füüsiliste ja vaimsete rituaalide järgi. Arvan, et mind ei petetud teadlikult, nad ise hinges lihtsalt tõesti usuvad sellisel kujul astroloogiasse ja oma juttudesse. Ma lihtsalt ei usu hirmuvalitsemisse, olgu see siis hinduistlik guru, kes lubab mulle kohutavat järgmist elu või kristlik preester, kes väidab, et põlen igaveses põrgus. Ah jaa, lisaks peaksin abilelluma välismaalasega, saama kaks last ja elama 98 aastaseks. Kõlab nagu mina? Leidsin oma guru hoopis mujalt, väikesest kõrvaltänava urkast, kuhu turistil on raske teed leida. Meie mõistes lauda kõrval väikeses toakeses tegutses vürtsi- ja õlimeister, kes toodab kõik oma kauba ise looduslikest materjalidest. Igas tema sõnas ja liigutuses väljendus rahulolu ja rõõm. Igast hetkest tundis ta rõõmu, kuna elab seda elu vaid korra. Kuhugile ei ole kiiret ning naudime omavahelist suhtlust, joome teed Masala, mille valmistamisõpetus on nüüd ka minul. Mul on raske seda seletada, kuid see inimene oli minu silmis vaimselt kõige püham inimene, keda olen kohanud ning kogu tema olemus venitas mu suunurgad peaaegu kõrvadeni 🙂

India oma pühaduses ja rikutuses on olnud huvitav kogemus. Mul on hea meel, et sattusin Varanasisse ning kogesin ka positiivsust ja inimeste headust. Olen õppinud kannatlikkust ja mõistnud, et millelegi ei saa 100% kindel olla. 12. augustil Varanasist Katmandusse sõitev turistibuss tühistati viimasel hetkel, kuna polnud piisavalt reisijaid, millele järgnes 36 tundi reisimist kohaliku transpordiga tihedalt inimesi ja kohvreid täis topitud bussides. Algselt bussis istudes tundsin end nagu esimesel IAD hüppel vanas heas Britas, kus ühe kannikaga hoiad veel kramplikult lennukist kinni :). Sõidetakse sisuliselt kartulivagudel, sest teede olukord on kohutav. Nepali poolel veetsime 8 h niisama teeääres seistes, kuna kohalikud streikisid nõudes valitsuselt maad ning tee oli suletud. Üllataval kombel ei morjendanud see reisijaid, kes kõik leppisid paratamatusega ning ootasid kannatlikult. Olen lahkete inimeste abiga nii India kui ka Nepali poolel jõudnud KRMEF’i, mille puhul on esmapilgul tegemist muinasjutumaaga keset kaost.


My trip starts on the 3rd of August and after giving an interview to the national news at Tallinn airport I discover, that I have forgotten to apply for the Indian e-visa. So now I’m in a hurry, at the same time cursing my stupidity. I manage to do the application quickly with the help of my temporary travel buddy, Markus, and a good friend, Mart, who is saying goodbye to me. Also I’m thankful to the staff of the airport, who disregarded all the rules to get me on the plane. So on the last minute I manage to get on a plane to Istanbul from where I continue to New Delhi. I have already accepted, that I might spend a couple of days at the airport in Delhi, because the e-visa application must be done at least 4 days before the departure and wait for the official approval, but I’m out from the airport quicker than Markus vith my visa stamp on the passport. I’ve had the best lesson in life, how to stay calm in a difficult situation.

Travelling 3 days with Markus has given me a good lesson, how not to be fooled. It is unbelievable, what kind of systems have been worked out to get money from the tourists and how well they apply them. I’ve learned to bargin and stand for myself and quite quickly you understand their schemes. Never I felt threathened or bad, on the contrary, you observe with interest what is happening. There is a saying, that it is not ours to judge forign customs. India is very cheap country for a european, if you don’t let yourself be fooled by the official covernment tourist offices. Nevertheless, once there was a situation, when I had goosebumps of fear and even Markus admitted, that something was happening. We managed to get stuck between two closed doors with two armed guards at the closing time of Agra Fort and the guys are emotionally discussing something, at the same time one of them staring at me. Fortunately we got free and tried to calm us through laughter, that probably it was something else.

On the morning of the 7th of August Markus leaves from Agra back to Delhi and from now on I’m on my own. I need to continue my trip from Agra to Tundla train station (approx. 30 km from Agra) from where I have a train ticket to Varanasi. I admit, that anxiety is rising in me, which is expressed by the sleepless night. I’ve decided to travel by local bus. Bus station is basically an old junk yard, where it is impossible for a foreigner to navigate. Finally I get help from a young Indian guy, seems educated, who gets a NO to his question „Is somebedy with you?“. This kind of makes him even angry, that what the hell am I thinking and after that he makes it his duty to get me on a right bus. After 10 minutes of talking to different bus drivers, who according to his words are all lying, because they see a tourist with him, I finally get a seat in a very old bus besides a woman and her two children, who fits me and my rucksack. In my mind I can’t stop thinking, that I could have taken the tuk-tuk, which had cost approx. 15 eur instead of 0.5 eur, but no, I will not surrender to fears. If you hide your head under the sand, you might get bitten from the ass 🙂

At the train station I meet other tourists with whom I feel more safe, but we’re not quit travelling together. I’m in a cheaper vagon with all the locals. It is a night train and I sleep with my Leatherman. Of cource now I realise, how stupid it was. Train was deleyd for 4 hours with arrival, so I was waiting for my stop. I notice two Indian guys talking. Even though I cannot understand hindi, I understood what they were talking about. „What is this madam doing here and why is she not in vagon 3A with other tourists and rich people?“ The other guy is waving his head righ and left. It is true, they really do that 🙂 I’ve understood, that if you are a tourist in tourist areas, they try to get as much money form you as possible, but if you are a tourist with locals, they think you are crazy and stay away from you, but still kindly offer their help to you, because something must be wrong with you.

After making clear to the first cockroach, that I wish to be alone in the hotel room, it feels quite cozy. I’ve reached Varanasi, which name is a union of two rivers, Varnu & Assi, which flow into Ganga and between them are 80 ghats. Ghat refers to a series of steps leading down to a body of water, particularly a holy river. Varanasi is pleasantly different from New Delhi and Agra. They still try to get the attention of the tourists, but they are not that annoying and the city is cleaner. This allows you tho breathe more freely. It is good to have the symbol of Suhag, which is a small teardrop shaped mark on forehead and means you are married. In 4 days I managed to talk to many people and therefore, I hope, get to know the real Varanasi. They said I must have good karma, because Shiva is sending right people to me. I don’t know about that, because I also managed to almost get hit by a big bull, excrements of monkeys and birds and on the last day I got bitten by a monkey, who suddenly attacked me (fortunatelly only a couple of scratches and bruises). Bulls are sacred, because 84 gods live inside them and apparently you have 84 rebirths also before going to Nirvana. Hindus have more than 165 gods.

I spent a lot of time to get to know the funeral rituals in Varanasi. It is a sacred purification ritual of the soul/karma and all the hindus wish to be burnt beside Ganga and get thrown their ashes to the holy river. I must say, that all my writings are based on the conversatons with the locals and might not be checked as true facts, so you have to keep in mind, that sometimes they lie to you, sometimes they dissemble and sometimes I unerstand them wrong due to different cultural backgoundrs. For example I was explained, that richer people are burnt closer to the river and later I was made clear, that it depends on the status of caste. I tried to deffend myself with my western education, that in higher caste people are richer, but it was made clear to me, that they might not have any material property, but they are rich in spirit. I felt stupid. Every day 30-50 bodies are burnt and everything is in open. Surprisingly the process doesn’t smell bad, there is just a lot of smoke in the beginning, which brings tears to your eyes. At the funerals only men participate and they morn inside. Women would be to emotional and cry, which would not allow the spirit to go on freely. The whole process lasts approx. 2.5-3 hours. Five types of people are not burnt, because they are already pure and they are thrown directly into a river tied around a big stone, where fish do their job: children, holy men, death by cobra (there is a cobra around Shivas neck), death by smallbox (longer story) and pregnant women. Also all the animals are thrown directly into the river. The burning process is also held in a closed way, but this is not dignified way. There is a crematorium for homeless people, drug addicts and murdered people (bad karma). I listen and observe the traditions of hinduism with neutrality, but in my heart much remains unclear to me during this short lesson, for example it is disturbing to watch, how people do their holy baths in Ganga besides the buffalos, who aslo cool themselves in the river, while dead bodies are rotting in the river together with the ashes of people.

I was lucky to be in Varanasi while there was a Shiva festival. The city is full of small temples for worshiping Shiva and pilgrims dressed in orange are everywhere. The symbol of Shiva is lingam, which symbolises both sexual organs of men and woman and is the masculine and feminine energy, because Shiva is a man and also a woman. The statue is given all sorts of gifts and massage and by that prayers are asked from the god/godess. Important mantra is OM NAMA SHIVAI, which is a sound therapy for the body and nectar for the soul. The nature of the mantra is the calling upon the higer self, calling upon Shiva, the destroyer of deity, to aid in the death (destruction of ego) and rebirth during meditation.

I managed to visit a guru. I knew to be sceptical about it, but still I was willing to spend a little bit more money on it. I guess in my heart I was hoping for something spiritual. If it might not come, then money is just money and I still have a new experience. I will not go into details, but I did not feel the truth behind the words of the guru and had no emotions. It sounded more like the idea is to harvest fear, if you do not live by the rules of hinduism. I think I was not deliberately fooled, they just really believe in this kind of astrology and stories. I’m just not into rueling with fear, whether it is a hindi guru saying, that I will have a horrible next life or a christian priest, who says, that I will burn in hell. By the way, I will get married with a forigner, have two kids and die at the age of 98. Does that sound like me? I found my guru somewhere else, from a small dumphole, where it is difficult for a tourist to find a way. Basically next to a barn there was a master of spices and oils and he makes all his products from natural materials. In every word he was saying, such peace and happiness radiated. He enjoyed every moment of this life, because he only lives this life once. There is no hurry, we enjoy our conversation and drink tea Masala, which recepie I now have. It is hard to explain, but this guy was the most spiritual man I have ever seen and he just made a big smile on my face.

India in its holyness and foulness has been an interesting experience. I’m glad that I reached Varanasi and experienced also positivity and goodness of people. I’ve learned patience and understood, that nothing in this life is for certain. On 12th of August the tourist bus from Varanasi to Kathmandu was cancelled due to not enough passengers, so to this followed 36 hours of travelling with local buses to the boarder of Nepal and from there to Kathmandu. The buses are old, filled with people and luggages, roads are awful. At first I felt like on my first IAD jump from a good old plane of Skydive Estonia, where you sit and panically hold on from the plane with one of your ass cheeks. On Nepali side we just spent 8 hours waiting besides the road, because locals were on strike demanding land from the corrupt covernment. Surprisingly it did not make passangers angry who were just calmly waiting and accepting the inevitable. Together with the help of kind people from Indian and Nepal side I’ve reached KRMEF, which seems at first to be a fairytale land in the middle of chaos.