Vahepeatus Indias

Stardin 3. augustil ja pärast lennujaamas AK-le intervjuu andmist avastan, et olen jätnud tegemata India e-viisa taotluse. Miskit hakkab nagu meenuma, et pidi vist tegema jah. Kirun oma lollust ja hakkan seda kiirelt arvutis vorpima. Taotlus on aga pikk ja peas mõlgub vaid üks mõte- pean pääsema lennukile. Tänu ajutise reisikaaslase Markuse ja mind ära saatva hea sõbra Mardi abile, kes aitavad täita viisataotluse ankeete ning lennujaama töötajate lahkusele, kes venitavad kõikvõimalike nõutud protseduuridega, et pääseksin lennukile, jõuangi viimasel minutil lennule Istanbuli, kust jätkan New Delhi suunas. Olen juba aktsepteerinud, et võib-olla tuleb mul paar päeva veeta Delhi lennujaamas, kuna viisataotlus tuleb esitada 4 päeva enne väljasõitu ning oodata ära ametlik kinnitus, kuid Delhi lennujaama turvatsoonist olen läbi enne Markust, passis kena viisa tempel. Tegemist oli mu elu parima õppetunniga keerulises olukorras külma närvi säilitamises.

3 päeva Markusega reisimist on andnud mulle parima koolituse, mida saada võiksin, kuidas end mitte lollitada lasta. See on uskumatu, mis skeemid on turistidelt raha kättesaamiseks välja mõeldud ja kui osavalt neid ellu viiakse. Õppisin enda eest seisma ja kauplema ning võrdlemisi kiirelt saab selgeks nende skeemid. Ei tundnud kordagi end ohustatuna ega halvasti, pigem vastupidi, jälgid huviga toimuvad ja ei lase end millestki häirida. Nagu ütleb Kivirähk oma loos Retk Euroopasse, et ei ole meie asi neid võõraid kombeid hukka mõista. Tegemist on eurooplase jaoks väga odava riigiga juhul, kui end official government tourist office‘te poolt petta ei lase. Siiski korra avastasime end Agra Fort’s olukorras, kus minul käisid hirmujudinad kehast läbi ja ka Markus tunnistas, et asi oli kahtlane. Sattusime kahe relvastatud turvamehega kindluse sulgemise hetkel kahe suletud ukse vahele hämarasse ruumi, kus mehed arutavad emotsionaalselt midagi omavahel, üks meestest mind samal ajal pingsalt jõllitamas. Siiski pääsesime vabadusse ja läbi naeru rahustasime end, et ehk oli asi milleski muus.

7. augusti hommikul lahkub Markus Agrast tagasi Delhisse, kust jätkab oma teekonda põhja poole. Edasi olen üksi ja tunnistan, et minus tärkab ärevus, mis väljendub unetus öös. Minu marsruut jätkub Agrast Tundla raudteejaama (ca 30 km eemal), kust on pilet Varanasisse. Olen otsustanud reisida bussiga. Bussijaama puhul on tegemist kahtlase olekuga vanaraua kogumiskohaga, kus eurooplasel on võimatu orienteeruda. Lõpus saan abi nooremapoolselt, tundub haritud, India mehelt, kes küsimuse peale, et kas sinuga on veel keegi, saab eitava vastuse ning muutub isegi veidi kurjaks, et mida kuradit ma ometi mõtlen. Seejärel võtab ta oma südameasjaks mind õigele bussile saada. Pärast 10 min suhtlust erinevate bussijuhtidega (kes kõik tema andmetel ajavad jama, sest näevad ta kõrval turisti), pääsen lõpuks eriliselt räämas bussis istuma naisterahva kõrvale, kes lisaks oma kahele väikesele lapsele mahutab enda kõrvale ka minu ja mu suure reisikoti. Mõtlen, et oleks võinud minna ju tuk-tukiga, mis oleks 30 ruupia (ca 0,5 eur) asemel maksnud 1000 ruupiat (ca 15 eur), kuid ei, asi on põhimõttes ja ma ei anna hirmudele alla. Markus saatis mu teele hea soovitusega, et kui pea liiva alla peidad, siis võidakse sind persest hammustada 🙂

Rongijaamas kohtun teiste turistidega, kellega koos tunnen end turvalisemalt, kuid päris koos me ei reisi. Rongis olen küll konditsioneeriga vagunis, aga odavamas pigem kohalikele mõeldud variandis. Magan nuga kaisus, kuigi nüüd mõistan, kui tobe see oli. Rong hilines saabumisega ca 4 tundi, mis on vist siin tavapärane. Kuna kella usaldada ei saanud, siis ootasin pikalt rongivagunite vahesektsioonis õiget peatust. Märkasin kahte india meest omavahel arutamas ja kuigi nende keel on mulle arusaamatu, mõistsin vägagi hästi nende lühikest vestlust. „Mida see madaam siin teeb ja miks ta pole vagunis 3A koos teiste turistide ja rikastega? Teine mees kõigutab nõutult pead paremale-vasakule. Jah, see vastab tõele, nad tõesti teevad seda. Olen aru saanud, et kui oled turist turistide seltskonnas, siis üritatakse sinult maksimaalselt palju raha kätte saada. Kui oled aga turist kohalike seltskonnas, siis vaadatakse sind kui segast ja hoitakse pigem eemale, samas pakutakse siiralt abi, sest sa pead ju natuke totu olema, et siin üksi oled.

Minu askeetlik tuba Varanasis

Minu askeetlik tuba Varanasis

Pärast esimesele prussakale selgekstegemist, et hotellitoas soovin olla üksi, tundub mu askeetlik tuba päris hubane. Olen jõudnud Varanasi’sse, mille nimi pärineb kahe Gangesesse suubuva jõe, Varnu ja Assi, ühendamisest. Nende kahe jõe vahel paikneb 80 ghat’i, mis oma olemuselt on veeni viivad trepid ja üldjuhul juhivad trepid püha veekoguni, nagu Ganges. Varanasi on New Delhist ja Agrast meeldivalt erinev. Jätkuvalt üritatakse turistide tähelepanu saada, kuid üldjuhul ei olda nii jultunult pealetükkivad ja ka linn ise on puhtam. See võimaldab natukene rahulikumalt hingata ja ümbritsevat nautida. Hea on omada Suhag’i sümbolit, mis on veepiisa kujuline kleeps otsaees ja tähendab abielu staatust.

Üks ghat'dest

Üks ghat’dest

Nelja päeva jooksul õnnestus mul suhelda paljude erinevate inimestega ja tänu sellele näha tavapäraselt rohkem tõelist Varanasit. Väideti, et eks mul ole vist hea karma, kuna Shiva saadab minuni õigeid inimesi. Selle kohta ei oska seisukohta võtta, sest lisaks meeldivatele elamustele õnnestus mul peaaegu saada löök suurte sarvedega härjalt, kes lamavad kõikjal kitsastel tänavatel, korduvalt peaaegu pihta nii ahvi kui linnu väljaheidetega ning viimasel päeval sain isegi hammustada ahvilt, kes mind ootamatult ründas (õnneks vaid paar sinikat ja kriimustused). Härg on püha, kuna temas elab väidetavalt 84 erinevat jumalat ja ka uuestisünd siia maailma toimub 84 korda enne Nirvanasse minekut. Kokku on hindudel rohkem kui 165 jumalat.

Püha härjaga

Püha härjaga

Pühendasin aega, et tutvuda Varanasis läbi viidavate matuserituaalidega ning veetsin erinevatel põletuskohtadel tunde, vesteldes protsessi läbiviivate inimestega. Tegemist on püha rituaaliga ning suurim soov inimestel on surres jõuda Shiva pühas linnas, Varanasis, Gangesesse. Mainin üle, et kõik minu kirjeldused põhinevad kohalikelt kuuldul ja ei pruugi olla faktipõhiselt kontrollitud. Seetõttu tuleb arvesse võtta, et sageli võivad nad sulle valetada või mingil põhjusel hämada ning vahel võin ka mina neid valesti mõista tulenevalt erinevatest kultuurilistest taustadest ja arusaamadest. Näiteks selgitati mulle, et rikkamad põletatakse jõele lähemal ja vaesemad kaugemal. Hiljem selgus, et lähedus jõele sõltub kõrgemast kastistaatusest. Seejärel õigustasin ennast oma lääne inimese arusaamaga, et see ju tähendabki rikkust, kuid mulle selgitati, et kõrgemasse kasti võib kuuluda ka inimesi, kellel puudub igasugune materiaalne vara, aga nad on hingelt rikkad. Iga päev põletatakse Varanasis 30-50 surnukeha avatud lõkkel, kus kogu protsess on nähtav. Üllataval kombel ei ole põletusprotsess ebameeldivalt haisev, põlemisprotsessi alguses on lihtsalt ohtralt suitsu, mis paneb silmad kipitama. Matustel viibivad vaid mehed, kes leinavad sissepoole. Naised matustest osa ei võta, kuna oleksid liiga emotsionaalsed ja nutaks, mis ei lase hingel rahus edasi liikuda. Kogu rituaal võtab aega 2,5-3 h ning tegemist on karma puhastusprotsessiga. Viite tüüpi inimesi ei põletata ja nende surnukehad visatakse suure kivi ümber seotult otse jõkke, kus kalad teevad oma töö. Need 5 tüüpi on hinduismi järgi juba niigi puhtad ja ei vaja põletusrituaali: lapsed, pühad mehed, kobra ammustusse surnud (Shiva pea ümber on kobra), tuulerõugetesse surnud (omaette jutt) ja rasedad naised. Lisaks visatakse niisama jõkke ka kõik loomad. Põletusprotsesse viiakse meie mõistes läbi ka krematooriumites ehk suletud viisil, kuid see ei ole väärikas viis ja on loodud valitsuse poolt kodututele, narkomaanidele, mõrvatutele (halb karma) ja niisama eluheidikutele. Kuulan ja vaatan hinduismi kombeid neutraalselt, kuid hinges jääb mulle selle lühikese õppetunni jooksul siiski paljut mõistetamatuks, nagu näiteks on veidi häiriv vaadata, kuidas inimesed lisaks eelpool kirjeldatule Gangeses lebavate pühvlite kõrval oma pühasid suplusrituaale läbi viivad.

Shiva lingam

Shiva lingam

Minu siinviibimise ajal oli Shiva festival, kokku igal esmaspäeval 4 nädalat järjest. Kõikjal linnas on väikesed templid üldjuhul Shiva kummardamiseks ja oranzides riietes palverändurid. Shiva sümbol on lingam, mis tähistab nii nais, kui ka mees suguorganeid ehk naiselikku ja mahelikku energiat, sest Shiva on nii naine kui ka mees. Kuju kummardatakse, sellele antakse erinevaid ande ja masseeritakse. Selle rituaali käigus esitatakse jumalale/jumalannale erinevaid palveid. Oluline mantra on OM NAMA SHIVAI, mis on heliline teraapia kehale ja nektar hingele. Mantrat lausudes kutsud oma kõrgemat mina (ego surmamine) ja Shiva’t.

Juhtusin külastama ka gurut. Teadsain, et sellesse tuleb suhtuda skeptiliselt, kuid olin siiski nõus tavapärasemalt suurema summa raiskama. Eks hinges lootsin ehk midagi spirituaalsemat, kuid kui seda ei peaks saabuma, siis raha on raha ja olen kogemuse võrra rikkam. Ei hakka laskuma detailidesse, kuid guru poolt räägituga ma ei samastunud ja ei tekkinud mingeid emotsioone. Pigem jäi kogu sessioonist mulje, et eesmärgiks oli külvata hirmu nii minu väidetava eelmise eluga ja eesootava järgmise eluga, kui praeguses ei ela nende füüsiliste ja vaimsete rituaalide järgi. Arvan, et mind ei petetud teadlikult, nad ise hinges lihtsalt tõesti usuvad sellisel kujul astroloogiasse ja oma juttudesse. Ma lihtsalt ei usu hirmuvalitsemisse, olgu see siis hinduistlik guru, kes lubab mulle kohutavat järgmist elu või kristlik preester, kes väidab, et põlen igaveses põrgus. Ah jaa, lisaks peaksin abilelluma välismaalasega, saama kaks last ja elama 98 aastaseks. Kõlab nagu mina? Leidsin oma guru hoopis mujalt, väikesest kõrvaltänava urkast, kuhu turistil on raske teed leida. Meie mõistes lauda kõrval väikeses toakeses tegutses vürtsi- ja õlimeister, kes toodab kõik oma kauba ise looduslikest materjalidest. Igas tema sõnas ja liigutuses väljendus rahulolu ja rõõm. Igast hetkest tundis ta rõõmu, kuna elab seda elu vaid korra. Kuhugile ei ole kiiret ning naudime omavahelist suhtlust, joome teed Masala, mille valmistamisõpetus on nüüd ka minul. Mul on raske seda seletada, kuid see inimene oli minu silmis vaimselt kõige püham inimene, keda olen kohanud ning kogu tema olemus venitas mu suunurgad peaaegu kõrvadeni 🙂

India oma pühaduses ja rikutuses on olnud huvitav kogemus. Mul on hea meel, et sattusin Varanasisse ning kogesin ka positiivsust ja inimeste headust. Olen õppinud kannatlikkust ja mõistnud, et millelegi ei saa 100% kindel olla. 12. augustil Varanasist Katmandusse sõitev turistibuss tühistati viimasel hetkel, kuna polnud piisavalt reisijaid, millele järgnes 36 tundi reisimist kohaliku transpordiga tihedalt inimesi ja kohvreid täis topitud bussides. Algselt bussis istudes tundsin end nagu esimesel IAD hüppel vanas heas Britas, kus ühe kannikaga hoiad veel kramplikult lennukist kinni :). Sõidetakse sisuliselt kartulivagudel, sest teede olukord on kohutav. Nepali poolel veetsime 8 h niisama teeääres seistes, kuna kohalikud streikisid nõudes valitsuselt maad ning tee oli suletud. Üllataval kombel ei morjendanud see reisijaid, kes kõik leppisid paratamatusega ning ootasid kannatlikult. Olen lahkete inimeste abiga nii India kui ka Nepali poolel jõudnud KRMEF’i, mille puhul on esmapilgul tegemist muinasjutumaaga keset kaost.


My trip starts on the 3rd of August and after giving an interview to the national news at Tallinn airport I discover, that I have forgotten to apply for the Indian e-visa. So now I’m in a hurry, at the same time cursing my stupidity. I manage to do the application quickly with the help of my temporary travel buddy, Markus, and a good friend, Mart, who is saying goodbye to me. Also I’m thankful to the staff of the airport, who disregarded all the rules to get me on the plane. So on the last minute I manage to get on a plane to Istanbul from where I continue to New Delhi. I have already accepted, that I might spend a couple of days at the airport in Delhi, because the e-visa application must be done at least 4 days before the departure and wait for the official approval, but I’m out from the airport quicker than Markus vith my visa stamp on the passport. I’ve had the best lesson in life, how to stay calm in a difficult situation.

Travelling 3 days with Markus has given me a good lesson, how not to be fooled. It is unbelievable, what kind of systems have been worked out to get money from the tourists and how well they apply them. I’ve learned to bargin and stand for myself and quite quickly you understand their schemes. Never I felt threathened or bad, on the contrary, you observe with interest what is happening. There is a saying, that it is not ours to judge forign customs. India is very cheap country for a european, if you don’t let yourself be fooled by the official covernment tourist offices. Nevertheless, once there was a situation, when I had goosebumps of fear and even Markus admitted, that something was happening. We managed to get stuck between two closed doors with two armed guards at the closing time of Agra Fort and the guys are emotionally discussing something, at the same time one of them staring at me. Fortunately we got free and tried to calm us through laughter, that probably it was something else.

On the morning of the 7th of August Markus leaves from Agra back to Delhi and from now on I’m on my own. I need to continue my trip from Agra to Tundla train station (approx. 30 km from Agra) from where I have a train ticket to Varanasi. I admit, that anxiety is rising in me, which is expressed by the sleepless night. I’ve decided to travel by local bus. Bus station is basically an old junk yard, where it is impossible for a foreigner to navigate. Finally I get help from a young Indian guy, seems educated, who gets a NO to his question „Is somebedy with you?“. This kind of makes him even angry, that what the hell am I thinking and after that he makes it his duty to get me on a right bus. After 10 minutes of talking to different bus drivers, who according to his words are all lying, because they see a tourist with him, I finally get a seat in a very old bus besides a woman and her two children, who fits me and my rucksack. In my mind I can’t stop thinking, that I could have taken the tuk-tuk, which had cost approx. 15 eur instead of 0.5 eur, but no, I will not surrender to fears. If you hide your head under the sand, you might get bitten from the ass 🙂

At the train station I meet other tourists with whom I feel more safe, but we’re not quit travelling together. I’m in a cheaper vagon with all the locals. It is a night train and I sleep with my Leatherman. Of cource now I realise, how stupid it was. Train was deleyd for 4 hours with arrival, so I was waiting for my stop. I notice two Indian guys talking. Even though I cannot understand hindi, I understood what they were talking about. „What is this madam doing here and why is she not in vagon 3A with other tourists and rich people?“ The other guy is waving his head righ and left. It is true, they really do that 🙂 I’ve understood, that if you are a tourist in tourist areas, they try to get as much money form you as possible, but if you are a tourist with locals, they think you are crazy and stay away from you, but still kindly offer their help to you, because something must be wrong with you.

After making clear to the first cockroach, that I wish to be alone in the hotel room, it feels quite cozy. I’ve reached Varanasi, which name is a union of two rivers, Varnu & Assi, which flow into Ganga and between them are 80 ghats. Ghat refers to a series of steps leading down to a body of water, particularly a holy river. Varanasi is pleasantly different from New Delhi and Agra. They still try to get the attention of the tourists, but they are not that annoying and the city is cleaner. This allows you tho breathe more freely. It is good to have the symbol of Suhag, which is a small teardrop shaped mark on forehead and means you are married. In 4 days I managed to talk to many people and therefore, I hope, get to know the real Varanasi. They said I must have good karma, because Shiva is sending right people to me. I don’t know about that, because I also managed to almost get hit by a big bull, excrements of monkeys and birds and on the last day I got bitten by a monkey, who suddenly attacked me (fortunatelly only a couple of scratches and bruises). Bulls are sacred, because 84 gods live inside them and apparently you have 84 rebirths also before going to Nirvana. Hindus have more than 165 gods.

I spent a lot of time to get to know the funeral rituals in Varanasi. It is a sacred purification ritual of the soul/karma and all the hindus wish to be burnt beside Ganga and get thrown their ashes to the holy river. I must say, that all my writings are based on the conversatons with the locals and might not be checked as true facts, so you have to keep in mind, that sometimes they lie to you, sometimes they dissemble and sometimes I unerstand them wrong due to different cultural backgoundrs. For example I was explained, that richer people are burnt closer to the river and later I was made clear, that it depends on the status of caste. I tried to deffend myself with my western education, that in higher caste people are richer, but it was made clear to me, that they might not have any material property, but they are rich in spirit. I felt stupid. Every day 30-50 bodies are burnt and everything is in open. Surprisingly the process doesn’t smell bad, there is just a lot of smoke in the beginning, which brings tears to your eyes. At the funerals only men participate and they morn inside. Women would be to emotional and cry, which would not allow the spirit to go on freely. The whole process lasts approx. 2.5-3 hours. Five types of people are not burnt, because they are already pure and they are thrown directly into a river tied around a big stone, where fish do their job: children, holy men, death by cobra (there is a cobra around Shivas neck), death by smallbox (longer story) and pregnant women. Also all the animals are thrown directly into the river. The burning process is also held in a closed way, but this is not dignified way. There is a crematorium for homeless people, drug addicts and murdered people (bad karma). I listen and observe the traditions of hinduism with neutrality, but in my heart much remains unclear to me during this short lesson, for example it is disturbing to watch, how people do their holy baths in Ganga besides the buffalos, who aslo cool themselves in the river, while dead bodies are rotting in the river together with the ashes of people.

I was lucky to be in Varanasi while there was a Shiva festival. The city is full of small temples for worshiping Shiva and pilgrims dressed in orange are everywhere. The symbol of Shiva is lingam, which symbolises both sexual organs of men and woman and is the masculine and feminine energy, because Shiva is a man and also a woman. The statue is given all sorts of gifts and massage and by that prayers are asked from the god/godess. Important mantra is OM NAMA SHIVAI, which is a sound therapy for the body and nectar for the soul. The nature of the mantra is the calling upon the higer self, calling upon Shiva, the destroyer of deity, to aid in the death (destruction of ego) and rebirth during meditation.

I managed to visit a guru. I knew to be sceptical about it, but still I was willing to spend a little bit more money on it. I guess in my heart I was hoping for something spiritual. If it might not come, then money is just money and I still have a new experience. I will not go into details, but I did not feel the truth behind the words of the guru and had no emotions. It sounded more like the idea is to harvest fear, if you do not live by the rules of hinduism. I think I was not deliberately fooled, they just really believe in this kind of astrology and stories. I’m just not into rueling with fear, whether it is a hindi guru saying, that I will have a horrible next life or a christian priest, who says, that I will burn in hell. By the way, I will get married with a forigner, have two kids and die at the age of 98. Does that sound like me? I found my guru somewhere else, from a small dumphole, where it is difficult for a tourist to find a way. Basically next to a barn there was a master of spices and oils and he makes all his products from natural materials. In every word he was saying, such peace and happiness radiated. He enjoyed every moment of this life, because he only lives this life once. There is no hurry, we enjoy our conversation and drink tea Masala, which recepie I now have. It is hard to explain, but this guy was the most spiritual man I have ever seen and he just made a big smile on my face.

India in its holyness and foulness has been an interesting experience. I’m glad that I reached Varanasi and experienced also positivity and goodness of people. I’ve learned patience and understood, that nothing in this life is for certain. On 12th of August the tourist bus from Varanasi to Kathmandu was cancelled due to not enough passengers, so to this followed 36 hours of travelling with local buses to the boarder of Nepal and from there to Kathmandu. The buses are old, filled with people and luggages, roads are awful. At first I felt like on my first IAD jump from a good old plane of Skydive Estonia, where you sit and panically hold on from the plane with one of your ass cheeks. On Nepali side we just spent 8 hours waiting besides the road, because locals were on strike demanding land from the corrupt covernment. Surprisingly it did not make passangers angry who were just calmly waiting and accepting the inevitable. Together with the help of kind people from Indian and Nepal side I’ve reached KRMEF, which seems at first to be a fairytale land in the middle of chaos.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s