What to do in Kathmandu?

Varemetes Durbar Square ja Bhimsen Tower

Varemetes Durbar Square ja Bhimsen Tower

Elu Nepalis on taastumas maavärinaeelsele perioodile ning päevad mööduvad igapäevaseid askeldusi tehes. Ainsaks meenutuseks on varemeis hooned ning inimeste hinges rõhuvad rasked mälestused. Paljudel peredel ei ole jätkuvalt peavarju ning hakkama saadakse suguvõsa ja sõprade abiga. Igapäevaselt tegeleb KRMEF abipalvetega erinevatelt peredelt ajutiste peavarjude rajamiseks. Katmandu peamine turismipiirkond Thamel on oktoobris loodetavasti saabuvate turistide jaoks üles löödud ja kui silmi ei riivaks oluliste vaatamisväärsuste varemed, siis ei saaks arugi, et seda riiki ja rahvast räsis tugev looduskatastroof. Endise kuningapalee esine väljak, Durbar Square (UNESCO World Heritage), on suures osas maatasa ning 9korruselisest (61,88 m) Bhimsen’i tornist on järel vaid paarimeetrine sammas. Maavärin tabas Nepali 25. aprilli lõunal. Ühelt poolt võib olla tänulik, kuna tegemist oli laupäevaga, mis on Nepalis ainus puhkepäev, ning inimesed ei olnud kontorites ja lapsed koolides, mis loodetavasti aitas ära hoida veelgi suuremaid vigastusi. Sellele vaatamata on valus näha nepallaste silmis väljenduvat kurbust möödudes Durbar Square ühest templist, kus maavärina ajal toimus oluline puja ning pea 2000 inimest hukkus või Bhimsen’i tornist, mis viis endaga kaasa pea 300 inimhinge.

Vana kohtub uuega

Vana kohtub uuega

Nepallaste peamiseks kõneteemaks käesoleval hetkel on konstitutsioon, mida küll kahjuks on arutatud juba pea kolm aastat. Eks ta nii ole, et ajal on siin meie mõistes teine tähendus. Nimelt on demokraatia nepallaste jaoks võrdlemisi uus nähtus ning koostamisel on riigi põhiseadus. Tegemist on aga keerulise protsessiga, kuna Nepalis elab üle 100 etnilise grupi ning kõneldakse samapalju erinevaid murrakuid. Riiki üritatakse jagada 7 erinevaks maakonnaks ja sellega kaasneb palju rahulolematust, kuna erinevad huvigrupid kardavad, et nii kireva seltskonna puhul ei suuda ainult 7 erinevat maakonnavalitsust seista kõikide huvide ja vajaduste eest. Tuleb tõdeda, et Nepali valitsus on tuntud korruptsiooni poolest ehk rahva rahulolematus on arusaadav. Minu siinviibimise ajal on olnud vähemalt korra nädalas üleriigiline streik, mis sisuliselt tähendab, et kõik seisab.

Töö- ja puhketuba

Töö- ja puhketuba

KRMEF’i mõjutavad streigid vaid niipalju, et aias askeldab ringi vähem inimesi, kuna bussid ei liigu ning hommikusöögiks tuleb röstsaia asemel süüa midagi muud, mis kapis leidub. On tõsi, et 24.08.15 Postimehes kajastatud uudis, leidis aset. Riigi läänepoolses osas läks streik üle käte, ning esialgsetel andmetel hukkus demonstreerijate käe läbi valitsuse asutusi kaitsvat 21 politseiniku, mis hiljem ametlike andmete järgi taandati kaheksale. Tegemist oli kogu riigi jaoks kahetsusväärse juhtumiga ning kinnitan, et selline brutaalsus ei ole siin tavapärane.

Hei-hoo, hei-hoo, käib töö ja vile koos...

Hei-hoo, hei-hoo, käib töö ja vile koos…

Maavärinakindla näidismaja rajamisega tuleb veel veidi oodata, kuna vaid mõni aeg tagasi hakkas valitsus uuesti väljastama ehituslubasid (tean, see kõlab maavärina poolt räsitud riigis päris totter), kuid loodetavasti on varsti dokumendid korras ning mussooni lõppedes, septembri keskel, on võimalik tööga alustada. Seega sisustan KRMEF’s senikaua oma aega erinevate ehitustegevustega. Nokitsetud on ruumide sisustuse kallal (seinte katmine bambusmattidega), võõbatud bambusest maju puidukaitsevärviga, rajatud organisatsioonist väljapool abivajavatele peredele varjualuseid ning kahele iisraeli põllumajandustaustaga vabatahtlikule kasvuhoone, kes hakkavad tõestama, et tomatid valmivad kasvuhoones kiiremini kui avamaal. Esimesed tööpäevad olid päris naljakad ning vägagi respekteeritud töödejuhataja, Sanbabo, oli alguses meiega päris hädas, sest selgus, et oskame käes hoida akutrelli, saame ise hakkama naela seina löömisega ning töötame ka tavapärasemalt kiiremini, kui siin kombeks. Põhjustasime vaesele mehele ohtralt stressi, kuid õige varsti hakkas ta meid usaldama ning harjus ka meie tööviisiga. Selle väljenduseks oli päeva lõpus öeldud lause: You know hard work. Good. We are friends 😀

Sünnipäeva puja tseremoonia, mille käigus saavad kõik dika

Sünnipäeva puja tseremoonia, mille käigus saavad kõik dika

Vabal ajal on olnud õnne tutvuda kohaliku kultuuriga. Olen kogenud nepallaste külalislahkust, mis sisuliselt tähendab, et oled nagu pereliige. Nepalis on igaks oluliseks sündmuseks oma puja, mis on palverituaal austamaks erinevaid jumalaid. Inimeste otsaesiseid kaunistavad tikad, mis on riisi-värvisegust moodustatud märgid kas igapäevaseks kandmiseks või mõne erilise usuürituse jaoks.

Shopping

Shopping

Selgeks olen saanud, et söömine, miski eseme teisele andmine või vastuvõtmine tuleb läbi viia parema käega, kuna sellega näitad sa oma austust. Vasakut kätt peetakse räpaseks, sh pühitakse sellega oma tagumikku. Kui üldiselt on toit siin riigis minu maitsemeele jaoks fantastiline, siis baan’i ma ei soovita. Tegemist on mingi lehe sisse keeratud kookose-mündi-pähkli-tubakaseguga, mis maitseb iiveldamaajavalt. Kuna ei tahtnud aga solvata nepallaste külalislahkust, siis sõin selle vastumeelselt ära ning olin tänulik, et ei hakanud oksele.

Swayambhunath'i tempel, tuntud ka kui Monkey Temple

Swayambhunath’i tempel, tuntud ka kui Monkey Temple

Kuigi üle 80% rahvast on hindud, on religioon siin segu nii hinduismist kui budismist. Ronida mööda pikki treppe hommikul kell 5 künka otsas asuvasse Swayambhunath’i templisse, on müstiline kogemus, kus inimesed avaldavad austust oma jumalatele põletades küünlaid, mängides muusikat ja lausudes oma mantraid. 5 sajandi alguses rajatud tempel on tuntud ka kui Monkey Temple, kuna kubiseb pühadest ahvidest, kes lunivad maiustusi. Hoian neist austusega eemale, kuna Indias ei olnud nad minu vastu väga sõbralikud 🙂

Kummardage minu ees

Kummardage minu ees

Ohverdustseremooniad Dakshinkali templis

Ohverdustseremooniad Dakshinkali templis

Samas hommikul kell 5 inimesi ja kukki triiki täis topitud bussis Dakshinkali Temple’sse sõites on sisemuses veider ärevus, sest sulelised ei ole bussis tavapärased reisijad. Nimelt ohverdatakse jumalannale Kali kaks korda nädalas just noori kukki, kastreerimata kitsi ning harvadel juhtudel ka pühvleid. Tegemist on jumalannaga, kes valitseb aega, muutusi, jõudu, loomingut, hävingut.

Mägedes matkates tuleb arvestada, et oled pidusöök kaanidele, kes ootavad sind näljaselt nii heinas kui ka puudel ja nad on vägagi visa hingega. Kohati mõtled, et need fantastilised mägivaated ja meelirahustav vaikus ei ole seda kõike väärt, kuid seejärel lepid olukorraga, sest sinu verd imevad kaanid on tervisele tegelikult kasulikud.

Tekking koos kaanidega

Tekking koos kaanidega

Katmandu tänavad on täis läänelikult riietuvaid noori, kes oma mõtlemises ja suhtumises on vabad ning unistavad suurelt nagu noored kõikjal maailmas. Teater on kahjuks Nepalis harv nähtus ja peamiseks meelelahutuseks on kino. See aga ei heiduta kunstihingega Shokot, kes on õppimas näitekunsti ning unistab näitekooli astumisest Saksamaal, kuna kahjuks Nepalis sellise ametliku hariduse saamise võimalus puudub. Käesoleval hetkel on Katmandus 5 teatrit. Tegemist on väikesemastaabiliste teatritega, mis mahutavad ca 60 inimest, kuid Shoko ja tema sõprade südameasjaks on teatrikunsti edendamine.

Näitetükk "Three loneliness" koos tulevase näitleja Shoko'ga

Näitetükk “Three loneliness” koos tulevase näitleja Shoko’ga

Näitetüki „Three loneliness“ vaatamine oli fantastiline kogemus, kuigi keel jäi arusaamatuks. Sellele vaatamata oli kolme erineva loo sisu arusaadav tänu näitlejate professionaalsusele ning tavapärasele eestlasele harjumatu emotsionaalsusele ja miimikale. See, et keset näitetükki kaob elekter, ei morjenda kedagi, ning õige varsti on käima tõmmatud varugeneraator. Elekter on Nepalis väärtuslik ressurss, mida jagatakse ööpäeva jooksul erinevate külade ja piirkondade vahel ning seda ei tohi kunagi iseenesest mõistetavalt võtta.

Tõestamaks, et noorus Nepalis on nagu noorus kõikjal maailmas ja tegemist ei ole kuidagimoodi aja jalgu jäänud ja vanadesse traditsioonidesse takerdunud arenguriigiga, esitan väikese võtte rock kontserdist. Jah, Nepalil on veel pikk tee minna, et saavutada stabiilsus, kuid eks ta ole riigi noorte kätes 😀


Life in Nepal is getting back to normal and days go by doing everyday stuff. Only memory of the earthquake is ruins of the buildings and memories of people. Lots of families still dont’t have a home and they live with the help of their relatives and friends. Every day KRMEF deals with help requests from families in the need of a shelter, so they could return to their home and start rebuilding it. The main tourist area, Thamel, in Kathmandu is in party clothes for the tourists who hopefully will arrive in October and if there weren’t some ruins of the main tourist attractions, you could not even tell, that this country has been shaken by this force of nature. Former king palace square, called Durbar Square (UNESCO World Heritage), is in ruins and the 9 stories (61,88 m) Bhimsen tower is gone. The earthquake hit Nepal on the 25th of April at noon, which was a Saturday, so the only day off in Nepal. So in one hand you can be thankful, because people weren’t in their offices and children in school and therefore hopefully even bigger casualties were avoided. Nevertheless, it is hard to see the sadness in the eyes of Nepali people, when they walk by a temple in Durbar Square, where there was an important puja during the earthquake and almost 2000 people were killed or Bhimsen tower, which took almost 300 souls.

The main topic for Nepali people at the moment is the constitution, which has been under discussion for almost 3 years now. It is true, that time has a different meaning here. Democracy is quite new fenomen in Nepal, so they are preparing their constitution. It is a difficult process, because there are more than 100 different ethnic groups in Nepal and as many different dialects. The country is being devided into 7 counties and that is why the citizens are unhappy, because they fear, that only 7 counties cannot stand for the rights of all the different groups. It is true, that Nepali government is known for their corruption, so I can understand the frustration of the people. While being here, at least one national strike has been held, which means that nothing is working. For us in KREMF it means, that less people are working in the garden, because buses are not running and instead of French toast you need to prepare something else for breakfast. I also must admit, that the news on the 24th of August in Estonian newspaper Postimees, really happened. The strike in the western part of Nepal went out of control and 21 police officers, who were guarding the government facilities, were killed by the hands of demonstrators. Later the number of casualties was put to 8. It was a very sad day for the whole country and I can honestly tell, that this kind of brutality is not common here.

The earthquake resistant sample house needs to wait for a while, because only some days ago the government of Nepal started giving building permissions again (I know, it sounds stupid in a country that has been hit by an earthquake). Hopefully soon the documents will be in order, so in the end of monsoon (middle of September), we can start with the construction work. In the mean time, I’ve been working on different construction works: decorations of the rooms with bamboo sheets, painting, temporary shelters building outside the organization and a greenhouse for two israeli volunteers, who will start to prove, that tomatos grow faster in a greenhouse. First workdays were quite hilarious and the highly respected site manager, Sanbabo, was having much trouble with us, as it turned out, that we know how to work with the drill, hammer and nails and also work faster, that is normal here. We caused a lot of stress to Sanbabo, but eventually he started trusting us and got used to our work tempo. His satisfaction was expressed at the end of the workday by saying „You know hard work. Good. We are friends“ 😀

In my free time I have been lucky to see the local culture. I have felt the hospitality of the Nepali people, which basically means you are part of their family. Here for every important event you have your own puja, which is a ritual performed to honour and worship one or moere deities or to spiritually celebrate an event. People’s foreheads are decorated with dikas, made of powder or paste and worn on daily basis or for special religious occasions. I have learnt, that eating, giving or receiving something must be done with your right hand, as the left hand is concidered unpure and you also whipe your ass with it. In general the food here is very tasty for me, but I will not recommend baan, which is a coconut-mint-nut-tobacco mix rolled in somekind of a leaf and tastes obnoxious. But I really didn’t want to be rude, so I ate it, in the mean time being happy, that I didn’t throw up. Although over 80% of the population are hindus, the religion here is a mixture of hinduism and budism. To climb the staircases up the hill of the Swayambhunath temple 5 in the morning, is a mystic experience, at the same time people showing their respect to their gods by burning candles, playing music and saying their mantras. The temple built in the beginning of the 5th century is also known as Monkey Temple, as it is filled with holy monkeys, who are asking for sweets. I stay away from them with respect, as they were not that friendly to me in India 🙂 Driving on a bus full of people and roosters at 5 in the morning to Dakshinkali Temple, a weird anxiety is rising in me, as the roosters are not common travel budies here. What the roostes don’t know, that in an hour they will be sacrificed to godess Kali, who is th godess of time, change, power, creation and also distruction.

If trekking in the mountains you have to consider, that you are a Christmas Day dinner for the leaches, who stalk you everywhere in the grass and on the trees. At some point you think if those beautiful mountain views and the peaceful quietness is worth it, but then you accept the inevitable, and think, that the leaches sucking your blood is even good for your health.

The streets of Kathmandu are filled with young people, who dress as western people do and are free in their thinking, having big dreams like young people everywhere in the world. Theatre is unfortunately a reare occacion here and youth mainly goes to the cinema. This does not stop Shoko, an artistic soul, to develop the theatre culture and to become an actor himself. As there is not possible to learn acting in Nepal, he wishes to study in Germany. At the moment there are only 5 small theathres (approx. for 60 people) in Kathmandu. To see the play „Three loneliness“ has been a fantastic experience. Even though the language is not understandable to me, every meaning of the play was clear due to the professionality of the actors, their body language and mimic. The fact, that electricity is gone during the play, does not hinder anything and soon the generator is switched on. Electricity is a valuable recource in Nepal, which is shared between different villages and locations during the day, so electricity can never be taken as a sure thing here.

To prove, that youth in Nepal is like youth everywhere in the world and Nepal is in no ways a country of old way of thinking, I present a short clip of a rock concert. Yes, Nepal has still a long way to go to establish stability, but it is in the hands of young people 😀

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s