Trekking- Gosainkunda

20.10.2015 Katmandu-Trisuli

Start: 10:30 Katmandu (1317 m)
Finiš: 18:30 Trisuli

SightseeingTeadmata täpselt, kuidas trekkingu alguspunkti Dhunche’sse saab, jõuame õhtuks imekombel poolele teele. Vaja on vaid kohalikega ohtralt suhelda, pinnida neilt välja võimalikult palju infot, et endale valikud selgeks teha ning lõpetuseks sisestada endasse usaldust nende vastu. Üldiselt on kohalikud vägagi sõbralikud ja abivalmis, lihtsalt vahel jätavad nad osa infost mainimata 🙂 Katmandust vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel alustab buss mäkketõusu ning vaateväli muutub iga minutiga kaunimaks. Fantastiliste mägivaadete taustal möödub reis inimesi ja pagasit täis logus bussis uskumatult kitsal ja halvas seisus teel. Puuduvad igasugused tõkked teelt kuristikku sõidu takistuseks ning kõik möödub ohutult vaid tänu oskusliku bussijuhi ja bussipoisi aktiivsele suhtlusele, mis väljendub löökides bussi seinale, hõisetes vms. Välja on töötatud nutikas süsteem. Hoidku aga selle eest, et kitsal teel teine buss vastu tuleb, ei aita isegi eelnev signaalitamine. Korraks käis reisijatel hirmuvärin kehast läbi, kuid kõigi rõõmuks õnnestus kokkupõrge viimasel hetkel ära hoida. Mis muud üle jääb, kui naerda ja tänada õnne, et elus oled 🙂

21.10.2015 Trisuli-Dhunche

Start: 09:30 Trisuli
Finiš: 15:00 Dhunche (1960 m)

SightseeingMõned kilomeetrid kõndimist, mõned tunnid nii bussi- kui ka autosõitu, ohtralt suhtlemist kohalikega ning olemegi jõudnud Dhunche’sse. Endalgi on raske uskuda, et vaatamata kõigele teadmatusele ja ebaselgusele, oleme sihtpunktis e alles ees ootava teekonna alguspunktis. Õhk on värskem, ilm külmem ning ees laiuvad kurjakuulutavad mäed lumiste tippudega. Paratamatult mõtled pidevalt, et kas oled trekkinguks ikka piisavalt hästi valmistunud ning varustus on sobiv? Dhunche’s kohtad vaid üksikuid turiste ning kontrollpunktis küsitakse sult imestusega, et „no guide?“ Enamus Langtang’i rahvuspargist on aprillis toimunud maavärina tõttu jätkuvalt suletud ning suur osa infrastruktuurist hävinenud. Peamiselt külastavad turistid hetkel Annapurna rahvusparki, mida maavärin ei mõjutanud. Ja ometi oleme meie siin 🙂 Pärast kurnavat kahepäevast teekonda ning veidraid sündmusi, kuis väikesed poisid ootamatult tänaval sinuni jooksevad ja su nägu puudutavad, serveerib hotelli perenaine meile maailma parimad pannkoogid, misjärel laskume sügavasse unne, et uueks päevaks valmis olla.

22.10.2015 Dhunche-Dimsa

Start: 07:30 Dhunche (1960 m)
Finiš: 14:00 Dimsa (3007 m)

Meie trekkingu algus on 1 km vertikaalset väga järsku tõusu e lummava vaate taustal rügame tööd teha veremaik suus. Üksikud turistid, keda kohtame, tulevad kõik meile vastu. Vaikselt hakkab meenuma, et üldiselt käiakse Gosainkunda rada teistpidi, kuid me ei suuda meenutada, miks meie sedapidi valisime 😀 Et end esimesel päeval mitte väga ära väsitada, lõpetame varakult esimeses hotellis ja naudime lihtsat lõunasööki ning pererahva külalislahkust. Õhtud ja ööd on siin külmad. Jahedus hiilib ligi alates kella neljast. Vahtides lummatult teispool mägesid olevat äikesetormi, lõpetame tee joomise ning poeme pimeduse saabudes oma magamiskottidesse.

 

23.10.2015 Dimsa-Chyolangpati

Start: 07:30 Dimsa (3007 m)
Finiš: 12:00 Chyolangpati (3584 m)

SightseeingJohannale on mõjunud esimene päev raskelt ning ta on jäänud haigeks. Kuigi rada on märkimisväärselt kergem liigume tibusammudega. Lõpetame lõuna paiku järgmises imekaunis külalistemajas, kus võtame aega mõtlemiseks ja puhkamiseks. Ilm mägedes muutub üllatava kiirusega. Ühel hetkel tukastad sooja päikese käes, järgmisel hetkel sajab lund ning soojendad pererahvaga koos käsi ahju kohal. Kogu olemist saadab aga seletamatu rahulolu: ahi keset tuba küdemas, tulipunane päikeseloojang mägede taustal, pereema tütrega käsitööd nokitsemas, pereisa poegadega naljatledes vestlemas ning mina oma raamatuga. Võiksin siin mägedes kuid veeta 🙂

 

24.10.2015 Chyolangpati-Gosainkunda

Start: 08:00 Chyolangpati (3584)
Finiš: 13:00 Gosainkunda (4380 m)

Jätkame oma teekonda ning ületame puujoone ca 3900 m kõrgusel. Maastik on fantastiline, õhk tunduvalt külmem. Langevarjurina on mul seda raske tunnistada, kuid 4300 m kõrgusel tunned, et pea on paks, kopsumaht väiksem ja iga liigutuse tegemine nõuab rohkem energiat. Meie tänane peatuspaik on Gosainkunda järve ääres, mille vett peetakse pühaks ja septembris külastavad järve tuhanded palverändurid oma pühasid rituaale tehes, lootes näha järvevees Shiva peegeldust. Seda postitust kirjutades mäkerdan end kokku tindiga, kuna mu pliiats lekib. Tunnen end kui lolli ameeriklasena, kes raiskasid aega ja raha antigravitatsioonipastaka leiutamiseks, kui samal ajal kasutas Nõukogude Liit harilikku pliiatsit 😀

 

25.10.2015 Gosainkunda-Thadepati

Start: 07:00 Gosainkunda (4380 m)
Laurebina Pass (4610 m)
Finiš: 17:30 Thadepati (3690 m)

Meie mõlema peavalu suureneb. Võtan oma kõrgusehaiguse tabletid kiirelt sisse ning alustame varakult viimast tõusu, et seejärel järjepidevalt laskuda. Tundub, et kõige raskem on läbi, kuid see on petlik. Kogu päevast kujuneb päästeoperatsioon. Oleme jõudnud orgu, mis on maavärina poolt tugevalt kannatada saanud. Iga natukese aja tagant on rada maalihete poolt hävinenud ning kaks vahepealset küla hotellidega purunenud. Johanna jõud on ootamatult otsakorral, kuid peame enne pimeduse saabumist jõudma Thadepati’sse. Olen kandnud nii enda kui tema seljakotti üheaegselt, tõstnud kõik rasked asjad tema seljakotist enda omasse, aidanud ta läbi raja rasketest kohtadest, rääkimata kõiksugustest psühholoogilistest taktikatest, et sundida teda liikuma. Täpselt enne pimeduse saabumist jõuame Thadepati’sse ning ma et tea keda või mida tänada. Tunnistan, et pole sellist hirmu veel elus kogenud. Homme tuleb otsustada, mis edasi teha.

 

26.10.2015 Thadepati-Chipling

Start: 08:00 Thadepati (3690 m)
Finiš: 15:15 Chipling (2170 m)

SightseeingHotelli peremehe vend on porter, st kannab Johanna kotti ning viib ta turistidele teadmata otseteid lähimasse külasse, kust käbi buss Katmandu’sse. Ühe öö puhkavad kohaliku kodus ning järgmisel hommikul peaksid olema Timbu’s. Saadan Johanna raske südamega teele ning jätkan oma rada. Kui maalihe on raja minema pühkinud, siis on sageli raske uuesti rada leida. Nõnda ka minuga juhtus. Uitasin pea pool tundi metsas, kuni otsustasin minna tagasi maalihke juurde rada otsima, mille õnneks lõpuks leidsin. Metsale jätsin kingituseks ühe oma soki, mis klambriga mu seljakoti küljes kuivas 😀 Päeva teises pooles olen jõudnud tsivilisatsiooni. Olles käinud 4610 m kõrgusel, pole maastik enam nii müstiline, õhus kajavad inimeste ja loomade hääled ning üks küla järgneb teisele. Enamus küladest on aga rusudes ning inimesed elavad plekkonnides. Järjekordselt avastan, et kahes järjestikuses külas on hotellid hävinenud, mistõttu kujuneb päev pikaks ja füüsiliselt väsitavaks. Minu tänane hotell on juba luksuslikum, võimalik on laadida telefoni ning toit serveeritakse peenelt lauda. Enam ei saagi istuda pererahvaga koos köögis ahju ümber käsi soojendades, perenaine seal samas kõigile süüa valmistamas. Kuidagi kahju on 😦 Hotelli peremees on juba ilma näinud ning töötanud professionaalse giidina, seega üks vähestest, kes teab väga hästi, kui Eesti asub. Eestlaste kohta on tal kaks teadmist: nad joovad õlut hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi kõrvale ning oskab serveerida lause „situ ruttu, karu tuleb“. Vahel on „uhke“ olla eestlane.

 

27.10.2015 Chipling-Sundarijal

Start: 08:00 Chipling (2170 m)
Finiš: 14:00 Sundarijal (1460 m)

SightseeingOlen juba madalal ning ümberringi on ohtralt rusudes külasid ning erinevaid radasid, mis tähendab, et äraeksimine on üpris lihtne. Imelikul kombel alati, kui seisan teelahkmel ning võtan aega puhkamiseks ja mõtlemiseks, jalutab kuskilt metsatukast välja kohalik, kellelt saan kohe teed küsida. Rügan tööd teha, et jõuda Johannaga samaks ajaks meie kohtumispaika ning ajastus on perfektne. Rada on edukalt läbitud. Sisemuses valdab rahulolu, kuid ka veider kahetsus, et tuleb tagasi tsivilisatsiooni tulla. Kogemus on aga olnud hindamatu. Nähtud on fantastilist loodust ning erinevaid loomi-linde, peaaegu astutud peale maole. Kõik mu lihased valutavad, nina on päikesest põlenud, pole end korralikult 7 päeva pesnud ning haisen, aga luksuslikus hotellis sooja dušši nautides ning Internetti saades, hakkab vaikselt meenuma endine elu.

 


20.10.2015 Kathmandu-Trisuli

Start: 10:30 Kathmandu (1317 m)
Finish: 18:30 Trisuli

Not knowing exactly, how to get to the starting point of our trek, miraculously we reach the half way by the evening. You just need to talk to locals a lot, get as much information from them as possible to understand all the options and have a little faith in them. In general, Nepali people are very friendly and helpful, just sometimes they forget to give you all the important info 🙂 Only a couple of km from Kathmandu, the bus starts to climb up and the view gets better every moment. Enjoying the fantastic scenery, the ride goes by in an extremely old bus full of people and luggage and the road is narrow and in a bad shape. There is nothing to stop the bus from falling over the edge and everything goes safely thanks to the active communication of the skilled bus driver and the bus boy, who communicate by shouting, knocking on the sides of the bus etc. It’s quite a clever system. But be aware of another bus coming towards you. For a moment everybodys hearts stopped beating, but fortunately the accident was avoided on the last minute. What else can you do, but smile and be thankful, that you are alive 🙂

21.10.2015 Trisuli-Dhunche

Start: 09:30 Trisuli
Finish: 15:00 Dhunche (1960 m)

Only a couple of hours of walking, some hours of bus drive and hitchiking, again a lot of communication with the locals and we have reached Dhunche. It is hard to believe even for us, because of all the uncertainty, but we are here in the beginning of our journey. The air is fresher and colder, and in front of us lie ominous mountains with snowy peaks. You keep thinking, that are you ready for this trek and do you have all the proper gear? There are only a few tourists in Dhunche and in the check point they ask you with surprise „no guide?“ Most of the Langtang national park was strongly damaged by the earthquake in April. Tourists at the moment visit mainly Annapurna national park as this was not affected. But here we are 🙂 After the exhausting two days of travelling and weird occations, where small boys run suddenly to you on the streets and touch your face, the owner of the hotel serves us the best pancakes in the world and we fall into deep sleep to be ready for the coming day.

22.10.2015 Dhunche-Dimsa

Start: 07:30 Dhunche (1960 m)
Finish: 14:00 Dimsa (3007 m)

The beginning of our trekk is 1 km of very steep climb and even though enjoying the fantastic view, we also work very hard. Few tourists we meet, all come from the other way and we start to remember, that usually the tek of Gosainkunda is done the other way, but we cannot remember, why we chose to start from Dhunche 😀 Not to exhaust ourselves too much on the first day, we stop at the first lodge, enjoy the simple food and hospitality of the family. Evenings and nights here are cold and cold starst getting to you around 4 pm. Staring at the beautiful thunder storm on the other side of the mountain, we finish drinking our tea and by nightfall crawl to our sleeping bags.

23.10.2015 Dimsa-Chyolangpati

Start: 07:30 Dimsa (3007 m)
Finish: 12:00 Chyolangpati (3584 m)

The first day has been hard for Johanna and she has fallen sick. Although the track is much easier, we move with baby-steps. We finish at noon to rest and take time to think. The weather in the mountains changes quickly. One moment you are taking a nap in the sun, the other moment you are warming your cold hands near the fire together with the family of the lodge, because it is snowing. But an unspeakable peace follows everything: a fire cracking in the middle of the room in the oven, dark red sunset behind the mountains, mother doing handicraft with the daugther, father chating with the sons and I’m reading my book. I could spend months in these mountains 🙂

24.10.2015 Chyolangpati-Gosainkunda

Start: 08:00 Chyolangpati (3584)
Finish: 13:00 Gosainkunda (4380 m)

We continue our trek and reach the tree line at approx. 3900 m. The scenery is fantastic, air colder. As a skydiver, it is hard for me to admit, but at 4300 m you feel, that your head is thick, lungs weaker and every move requires more effort. Our stop today is at Gosainkunda lake, which waters are considered holy and in September thousands of pilgrims go there for their rituals, also hoping to see the reflection of lord Shiva in the water. Writing this post my fingers get covered with ink, because my pen is leaking. I feel like a stupid american, who spent money and time to invent antigravity pen, while the Soviet Union was using pencils 😀

25.10.2015 Gosainkunda-Thadepati

Start: 07:00 Gosainkunda (4380 m)
Laurebina Pass (4610 m)
Finish: 17:30 Thadepati (3690 m)

The headache of both of us is getting stronger. I quickly take my high-altitude sickness pills and we start early to ascend the peak, which is followed with a descend. It seems, that the hardest part is over, but no. The whole day turns out to be a rescue mission. We have reached the valley in Langtang, which has been strongly damaged. In every while there has been a landslide and two lodges in between have been destroyed. The strenght of Johanna is suddenly gone, but we need to reach Thadepati by nightfall. I have carried her and my backpack simultaneously, taken all the heavy things from her backpack to mine, helped her through from all the difficult parts of the track, not to mention all the psychological tactics to keep her going. Just a little bit before it gets dark, we reach Thadepati and I don’t know what or who to thank. I admit of being very scared and tomorrow we have to decide what to do next.

26.10.2015 Thadepati-Chipling

Start: 08:00 Thadepati (3690 m)
Finish: 15:15 Chipling (2170 m)

We find a local porter, who carries Johanna’s backpack and takes her to the nearest village through short-cuts to catch a bus to Kathmandu. One night they have to stay at a local’s house and in the next morning they should be in Timbu. I send Johanna away with a heavy hart and continue my trek. It is sometimes difficult to find the track again after a landslide and that’s exactly what happend to me. I was wandering in the forest for half an hour, when I decided to go back to the landslide to find the road. Fortunately I found it. I left a gift for the forest: one sock that was drying on my packpack with a safety pin 😀 The second half of the day I have reached civilisation. Having been at 4610 m, the landscape is not that mystic anymore, there are different sounds of people and animals in the air and a village is followed by another. Most of the villages are destroyed and people are living in temporary shelters. Again I discover, that two villages with lodges are destroyed, so the day turns out to be quite long. The hotel I’m staying today is already more luxorious, I can even charge my phone and the food is served to the table. No more sitting on the kitchen floor around the oven warming your hands with the families of the lodges, the housewife cooking for everybody there. I feel somehow sad 😦 The owner of my today’s hotel has more life experience and has been working as a professional guide, so he is one of the fews, who knows where Estonia is. He can tell me two things about Estonia: we drink beer for breakfast, lunch and dinner and he can present a simple phrase „situ ruttu, karu tuleb“, which means „shit fast, the bear is coming“. Sometimes I feel so „proud“ of being estonian.

27.10.2015 Chipling-Sundarijal

Start: 08:00 Chipling (2170 m)
Finish: 14:00 Sundarijal (1460 m)

I’m already quite low and there are ruins of villages everywhere, also many roads, which means, it is very easy to get lost. Strangely, every time I’m standing on the crossing of several roads and taking time to rest and think, where to go now, there is always somebody coming and I can ask for help. I work hard to reach the end of trek to meet Johanna and the timing is perfect. I’ve done it. I feel satisfied, but also weirdly sad, because now it is time to go back to the civilisation. The experience has been priceless. I’ve seen fantastic nature, different animals and birds, almost steped on a snake. All my muscles ache, my nose is burned from the sun, I haven’t washed myself properly for 7 days and I stink, but having a hot shower in a luxorious hotel and using Internet again, I slowly start to remember the „normal“ life.

Advertisements

Still smiling

Kilomeetripikkused rivid bensiinijaama juures

Kilomeetripikkused rivid bensiinijaama juures

Kütusekriisile Nepalis ei paista veel lõppu tulevat. Süsteemselt jagab valitsus elanikele kütust, mis väljendub uskumatute auto- ja rollerite riviga tanklates, kogu protsessi turvamas politseinikud ning kindluse mõttes on kohal ka kiirabi. Stressirohkes olukorras võib ikka juhtuda, et kops läheb üle maksa. Õhtuti meie ajutise kodu katusel värsket õhku hingates kuuled mõnesaja meetri kaugusel olevast tanklast rõõmuhõiskeid ja tead, et alustati kütuse jagamist. Ei ole elu kerge siin riigis, kus üks häda järgneb teisele. Jätkuvalt taastutakse maavärina tagajärgedest ning selles osas teeb KRMEF tänuväärset tööd, abistades kohaliku kogukonna elanikke, olgu selleks siis ajutiste peavarjude ehitamine, talveks valmistumine (soojade tekkide jagamine) või arstiabi andmine.

Maavärina tagajärjed

Maavärina tagajärjed

Kuulad hämmastusega alles hiljuti juhtunut, mis kõlab kui väljamõeldud rahvajutt, kuid ometi on tõsi. Jalutades kõrvalisel külateel, möödume varemetest, kus asus kõigest pool aastat tagasi uhke häärber. Tegemist oli jõuka perekonnaga, kahjuks ei olnud pereisa õnnistatud tarkusega. Oma kodu ehitades oli talle oluline väline uhkus. „Miks rajada sügav vundament, seda ei näe ju keegi? Rõhk peab olema maja suurusel ja kirevusel.“ Ja selle uhkuse hukka pereisa ka läks, võttes kaasa naise ja lapse.

Maavärinate osas olen juba spetsialist, olles kogenud mitemeid ca 4,5 magnituudiseid võnkeid. Üldiselt tajud paarisekundilist värinat, nagu keegi võbistaks sinu voodit. Kui epitsenter on aga sulle lähedal, siis tunned nagu maa hüppaks korraks õhku ja sellele järgneb kerge võbin. Maavärin on siin riigis nii tavapärane nähtus, et üldjuhul keegi isegi ei reageeri sellele.

KRMEF’i raamatupidaja, Shruti, jaoks oli 13.oktoober tema elu üks tähtsaimaid sündmusi. Noorpaar alustab uut elu abikaasadena. Pruudi jaoks on tegemist elumuutva sündmusega, sest edaspidiselt kolib ta abikaasa koju tema pere juurde, võttes üle kõik majapidamiskohustused. Pruutpaar veedab pulmapäeva kõrvuti istudes templis, kus külalised avaldavad neile austust, toovad kinke, preester viib läbi kõiksugu rituaale ja palveid ning noorpaar esitab üksteisele erinevaid lubadusi. Puudu ei ole muusika ning rikkalik toidulaud. Pruudi perekond peseb pruutpaari jalgu avaldades sellega austust abikaasale, kes võtab enda hoole alla nende tütre. Päeva esimeses pooles kannab pruut riideid ja kuldehteid oma perelt, päeva teises pooles toimub kõikide riideesemete ja ehete vahetus, mis on antud abikaasa pere poolt, sümboliseerides sellega üleminekut uude perre. Lõpetuseks kingib peigmees pruudile Mangalsutra kaelakee, millega kuulutatakse abielu ametlikuks. Nagu igas pulmas kombeks peab olema naeru ja nalja. Kui meil on tavaks viia läbi pruudi vargus, siis Nepalis üritab pruudi õde varastada peigmehe kinga, mille teine siis kuidagimoodi kaubeldes tagasi peab saama. Tuleb tunnistada, et kinga vargus pole just väga keeruline, sest mitmete rituaalide tarbeks peab pruutpaar olema paljajalu 😀

Raksi serveerimise täpne kunst

Raksi serveerimise täpne kunst

Nepali üheks huvitavaimaks joogiks on raksi, mida serveeritakse kõikidel pidustustel, sh pulmades. Raksi on üldjuhul riisist valmistatud kange alkohoolne jook, millel on tähtis roll mitmetes hinduistlikes rituaalides. On uhke tunne juua sünnipäeva puja raames raksit, mille pereema on valmistanud 17 aastat tagasi.

Tants ja muusika on selle riigi ja rahva lahutamatu osa. Juba kaks korda on mul olnud õnne olla kutsutud Manda Band’i privaatkontserdile. Tegemist on vava noortepändiga, kes on vägagi andekad esitades rahvamuusika populariseeritud viise. Ma ei imestaks, kui paari aasta pärast on nad kuulsused 🙂

Nepali puhul meeldib mulle vanade traditsioonide ja tänapäeva elu mõistlik sümbioos. Austuse sees on nii hinduistlikud kui ka budistlikud tavad, samas ei olda eluvõõrad tänapäeva maailmast.

Pea kuuks ajaks peatub Nepalis tööelu, sest tähistatakse aasta üht oluliseimat sündmust- Dashain’i festivali, millele järgneb Tihar. Viieteistkümne päeva jooksul kummardatakse jumalanna Durga’t, viiakse läbi kõiksugu rituaale ja puja’sid. Dashain’i olemus on hea võit kurja üle. Kodud kaunistatakse, toidulauad kaetakse ning külastatakse sugulasi ja sõpru. Viiepäevase Tihar’i festivali olemus on vendade-õdede omavaheliste suhete pühitsemine ning õed soovivad oma vendadele pikka ja õnnelikku iga. Tehakse koos kõiksugu asju ning kummardatakse erinevaid loomi-linde: vareseid, koerasid lehmasid jne. Iga looma kummardamise taga on oma uskumus ja sügavam tähendus. Vareste, külakoerte, lehmade jt jaoks tähendab see aga rikkalikku toidulauda ja hoolitsust, vähemalt ühel päeval aastas. Minu jaoks tähendab see kõik vaba aega ja võimalust tegeleda veidi ekstreemsustega ning avastada mägimaastiku võlusid 🙂


 

The fuel crisis in Nepal does not seem to end. Systematically the government is giving petrol to the citizens, which leads to unbelievably long lines at the gas stations. The whole process is guarded by policemen and just in case ambulance. You may never know, because in stressful situations people might lose their temper. Breathing fresh air on top of our house in the evening, you can hear cheerful shouting from the near-by gas station and then you’ll know, that they started sharing petrol. Life is not easy in this country, where one misery is followed by another. The country is still recovering from the 7.8 magnitude earthquake and KRMEF is doing a great job in helping the local community by building shelters, handing out warm blankets for winter or medical help. You are amazed while hearing a true story which seems like a made-up childrens story of a rich man in the village, who had not been blessed by wisdom, so he built a big and fancy house to show off, but not a proper foundation, as nobody can see it, so it’s not important. And the foolishness of the father took him and his family.

I’m already quite a specialist on earthquakes, having experienced several approx. 4.5 magnitude shakings. You feel a small vibration for a couple of seconds, like somebody shaking your bed. If the epicenter is closer, you feel a bump followed by shaking. In general, earthquakes are so common in this country, that usually nobody even bothers to react to them.

For Shruti, the accountant of KRMEF, the 13th of October was one of the most important events of her life. She got married and it is a big change for the pride as now she moves to the house of her husband with the family of the husband, taking over all the responsibilities. The pride and groom sit together in a temple the whole day, while guests giving them their respect and gifts. The priest is performing different rituals and prayers and the pride and groom are giving their promises to each other. Of cource there is music and lots of food. The family of the pride washes the legs of the pride and groom and by that showing their respect for the groom as he is now taking care of their daughter. In the first part of the day the pride wears the cloths and golden jewellry from her family, but on the second part of the day everything is changed to cloths and jewellry from the grooms family. It symbolises the pride going to a newe family. In the end the groom gives his wife a mangalsutra neckless and by that the marriage is announced legal. As in every wedding there has to be fun. If for us it is common to steal the pride, then in Nepal the sister of the pride has to steal the shoe of the groom, which the groom has to get somehow back. Usually a lot of bargining and money is necessary for that. I have to admit, that it is not very difficult to steal the shoe of the groom as they must be barefoot most of the time for different rituals 😀

One of the most interesting drinks in Nepal is raksi, which is served in many events, including weddings. Raksi is a strong alcoholic drink mainly made of rice. It has an important role in many hindu rituals. It is imposing to drink raksi during a birthday puja made 17 years ago by the mother of the family.

Dance and music are an important part of this nation. I have been blessed twice already to visit the private concerts of Manda Band, a band of talanted young men plying folk-pop. I would not be surprised, if in a couple of years they will be celebreties 🙂

What I like about Nepal is the symbiosis of old traditions and modern life. Old hindi and budist traditons are always respected, but at the same time people are aware, that they are living in the 21st century.

For almost a month the work-life in Nepal stops. One of the most important festivals, Dashain, is celebrated, followed by Tihar. During 15 days the goddess of Durga is worshiped, all sorts of rituals and puja’s perfomed. The meaning of Dashain is the commemoration of a great victory of good over evil. Every home is cleaned and decorated, food is served and people visit their relatives and friends. During 5 days in Tihar it is celebrated the bondage of brothers and sisters and sisters wish a long and happy life for their brothers. All sorts of different things are done together and different animals/birds worshipped, like crows, dogs, cows etc. There is a deeper meaning behind every worship ritual, but for the crows, street-dogs and cows it means that at least one day in a year they are treated like gods. For me it means free time to do some extreme activities and to explore the mountains 🙂

Vipassana

Mis on elamise kunst? Miks on maailmas nii palju kannatusi? Siddhartha Gautama, tulevane Buddha, otsis vastuseid nendele küsimustele. 25 sajandit tagasi istudes puu all pea 35 aastat mediteerides, jõudis ta lõpuks vastuseni. Järgmised 45 aastat veetis ta oma avastust jagades kõigile huvilistele.

Meie õnnetusel on kaks põhjust: vastumeelsus kõige halva vastu ning igatsus kõige hea vastu. Kui asjad ei lähe nii, nagu soovime, tunneme end õnnetuna, ärritatuna, kurvana jne. Alati on põhjuseks väline objekt, keegi tegi mulle halba, solvas mind, jäin ilma millestki ihaldusväärsest, soovin midagi, mida ei saa ja nimekiri võib jätkuda lõputult. Egol on siin mängida suur roll. Vipassana puhul on tegemist meditatsiooniga, mis õpetab asju nägema nii, nagu nad on. Inimese loomuses on aga soov kõike muuta vastavalt enese vajadustele, sh teisi inimesi. Intellektuaalsel tasandil mõistame õpetuse lihtsust: võta elu, nagu ta on, kuid kuidas seda ka tegelikult realiseerida? Vaja on kuidagi seda teadmist kogeda, aga kuidas?

Mõistes elementaarset loodusseadust, et kõik alati muutub, suudab inimene leppida teadmisega, et halb läheb paremaks ja hea külge ei saa klammerduda, sest see pole igavene. Isegi, kui intelligentsete olevustena saame aru sellest lihtsast põhitõest, siis inimmõistus on loodud teisiti tegutsema: eira halba ja klammerdu hea külge. Järelikult tuleb mõstuse tavapärast tegutsemisloogikat muuta. Lihtsalt mõistusele igapäevaselt selle korrutamisest ei piisa, see teadmine tuleb viia raku tasandile. Inimmõistus on oma olemuselt väga ohtlik tööriist, kuid taltsana on ta suurimaks abimeheks.

VipassanaKuigi vipassana meditatsiooni meetod on välja töötatud Buddha poolt, ei seostu see ühegi religiooni, dogma ega rituaaliga. Tegemist on lihtsa ja loogilise loodusseaduse aktsepteerimisega asjade muutuvuses, mis võimaldab aktsepteerida reaalsust nii, nagu ta on. Mediteerides keskendudes oma hingamisele seda muutmata ja reguleerimata, on võimalik mõistus rahustada ja kontsentreerida, misjärel keskendud misiganes vedana (sensatsiooni) tunnetamisele terves kehas, olgu selleks siis valu, pinge, surve, soojus, külmus, vibratsioon, sügelus vms. Ühegi sensatsiooniga ei tohi samastuda, neid tuleb jälgida objektiivselt kui kõrvalvaataja. Kõik alati muutub, valu läheb üle ja meeldiv vibratsioon transformeerub valuks. Mediteerides tunnetades sensatsioone, koged anicca’t (muutuvust), mis hakkab eemaldama inimesesse kogenud sankhara’d (halbu formatsioone, probleeme). Kogu meditatsiooni alustõdedeks on sila (moraalne eluviis) ja samadhi (keskendumine), mis võimaldavad arendada panna’t (tarkust).

Kivikõva voodi ja padjaga magamistuba ning lihtne söögituba

Kivikõva voodi ja padjaga magamistuba ning lihtne söögituba

Soov kogeda selle õpetuse tõelisust viis mu vipassana kursusele. Kümneks päevaks eraldasin end tsivilisatsioonist, loobusin telefonist, Internetist, raamatutest, soojast duššist, mugavast voodist, maitsvast toidust ning isegi rääkimiset, sest kogu kursuse vältel peab valitsema üllas vaikus. Askeetlikes tingimustes igapäevaselt pea 11 tundi mediteerides, alustades hommikul kell 4:00 ja lõpetades õhtul kell 21:30, olen saanud väärtusliku kogemuse võrra rikkamaks. Tegemist oli nii emotsionaalselt kui füüsiliselt raske protsessiga.

Meditatsiooni keskkond

Meditatsiooni keskkond

Alustades esimestel päevadel annapana’ga (hingamisega) ning liikudes edasi vipassanaga (sensatsioonide tunnetamisega), oli läbivaks jooneks meditasiooniruumis inimeste ohked, nihelused keha läbiva valu tõttu ja nohisemised ning norskamised hetkelise uinumise tõttu. Algselt tundus võimatu oma mõistuse taltsutamine, sest keskendu palju tahad, peas pöörlevad tohutu kiirusega kõiksugused uskumatud mõtted. Mõistuse tööloogikaks on pidevalt mängida minevikku ja kui sellest ei piisa, siis genereerida tulevikku, kuid ainus, mida ta teha ei taha, on elada olevikus. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, ühel hetkel oled suuteline oma mõstuse maha rahustama, misjärel hakkad tunnetama oma keha. Ja jällegi, nii uskumatu, kui see ka ei kõla, hakkad tunnetama veidraid asju, mida muidu pole. Eks ta ole samas ka loogiline, sest kogu mateeria on loodud molekulidest, mis on ju pidevas liikumises, seega on tegelikult ka inimene üks pidev võbisev kogu. Ja seejärel hakkab peale kirurgiline operatsioon, kus lõikad lahti haava ning selle paranemiseks peab tulema välja kogu mäda. Kellel võtab see uskumuse järgi aega ühe elu, kellel 10, kellel 100.

Kogu õpetuse moto: May all beings be happy!

2 min pärast kursuse lõppu tõelise õnne kogemine

2 min pärast kursuse lõppu tõelise õnne kogemine

Olles eemal 10 päeva tsivilisatsioonist, on huvitav naasta Nepali põnevasse igapäevaellu. Vahepeal on vastu võetud konstitutsioon. Uskumatu! Loodetavasti hakkavad eesolevad reformid muutma paremaks inimeste igapäevaelu ning naiste, laste, vanurite ning kõiksuguste vähemusgruppide õiglast kohtlemist. Esimeseks negatiivseks tagajärjeks on aga Nepali-India piiri sulgemine, mis tähendab, et suur osa kaupadest ei jõua Nepali. Nepal on sulgetud kahe suure riigi, India ja Hiina vahele ning on pea 70% ulaltuses sõltuvuses impordist (peamiselt Indiast). Juba nädal aega ei ole riiki jõudnud bensiin ja nafta, mis tähendab, et ühistransport on pea olematu ning eraisikutele on lõpetatud kütuse müümine. India väidab, et tulenevalt massiivsetest streikidest piiri lähedal värske konstitiutsiooni vastu, on transport võimatu. Telgitagused teavad aga rääkida, et India ei ole rahul kõikide konstitutsioonide punktidega, mis üritavad vähendada nende mõjuvõimu Nepalis.

Ühistransport

Ühistransport

Lahkudes vipassana meditasiooni kursuselt möödub esimene tunnike matkates ning seejärel hääletades kodukülasse. Üksikud bussid küll liiguvad, kuid on täis pakitud inimesi. Juba mitmed aastad tagasi keelas Nepal bussi katustel inimeste transpordi, kuid nüüd rasketes oludes on erandid jällegi lubatud 😀 Loodame, et kaks riiki suudavad õige varsti oma erimeeldused lahendada. Viimane majanduslik blokaad India poolt oli 1989 a. ning kestis 13 kuud. Kahjuks ei ole mul aga soovi ega tahtmist nõnda palju oodata, kuid võttes arvesse oma värsket uut elutarkust, tuleb reaalsust aktsepteerida nii, nagu ta on 🙂


What is the art of living? Why is there so much misery in the world? Siddhartha Gautama, the future Buddha, was looking answers to these questions. 25 centuries ago sitting under a tree almost 35 years, he found an answer. Next 45 years of his life he spent sharing his discovery.

There are two causes of our misery: aversion to everything bad and craving for everything good. If things are not the way we wish, we feel unhappy, irritated, sad etc. And it is always the fault of an outside object, somebody did bad to me, insolted me, I lost something valuable, I wish something, that I cannot have and the list can go on endlessly. Ego has an important role here. Vipassana is an insight meditation, that teaches to see things as they are. It is in human nature to change everything according to your needs, including other people. At intellectual level it is easy to understand the simplicity of the teaching: take life as it is, but how to actually realise that? It is necessary to somehow experience it, but how?

Understanding the simple law of nature, that everything always changes, a person can accept, that bad always gets better and you cannot cling to good, as it does not last forever. Even if we understand this simple rule, the mind of a man is created to work differently: abort all bad and crave for good. Therefore the logic of the mind must be changed. Just to repeat this knowledge to the mind every day is not enough. It must be understood at the level of your every molekul. Human mind in nature is a very dangerous tool, but when tamed, it can be your biggest helper.

Even though vipassana is developed by Buddha, it’s not a religion and involves no dogma, rituals and no conversion. It is the acceptance of simple and logic law on nature, that everything changes, which allows to accept the reality as it is. By meditating and concentrating on your breathing without changing or regulating it, it’s possible to calm your mind an concentrate to every vedana (sensation) on/in your body, let it be pain, pressure, warmth, cold, vibration, itching or something else. You are not supposed to relate to these sensations, but must observe them objectively. Everything always changes, the pain transformes to pleasure and vice verca. By meditating you experience anicca (impermanence), which starts to remove the sankharas (bad formations, problems) from human body. The basis of the teaching is sila (morality) and samadhi (concentration), which allows to develop panna (purifying wisdom).

Wish to experience the wisdom of this teaching, took me to the course of vipassana. For ten days I isolated myself from civilization, gave up my phone, Internet, books, warm shower, comfortable bed, tasty food and even talking, because the whole course is done in noble silence. Meditating in ascetic conditions every day for almost 11 hours, starting at 4 am and finishing 9 pm, I’ve gained a valuable experience. It was a very difficult process, both physically and emotionally. In first days you start with annapana (breathing), moving on to vipassana (feeing of sensations). The meditation hall is constantly filled with sighs, people are quietly moving their shore body and snoring, as it is sometimes difficult to stay focused. At first, it seemed impossible to calm you mind. You can concentrate as much as you wish, there are million thoughts in your head. The logic of the mind is to constantly play the past and if that is not enough, then imagine future, but the only thing the mind does not want to do is to live in the present. As unbelievable as it sounds, at some point you are able to calm down your mind and after that you start feeling different sensations on your body, that you have never felt before. It is kind of logic actually, because all materia is made of molecules, which are constantly in movement, so this means, that the materia is a vibrating mass. And after that a surgical operation starts, you open the wound and to heal it, all the pus needs to come out. By the eastern belief it might take one lifetime, ten or hundreds, depends on every individual.

The moto of the whole teaching is: May all beings be happy!

Having been away from civilisation for ten days, it is interesting to come back to the reality of everyday life in Nepal. In the mean time, the constitution has come into force. Unbelievable! Hopefully the future reforms will start changing the life of women, children, elderly and other minority groups. The first negative effect is the closure of Nepali-Indian border, which means many goods are not imported to Nepal. Nepal is a landlocked country between two big countries, China and India, and is ca 70% dependent on import from mainly India. For almost a week, no petrol has been transported to Nepal, which means there is basically no public transport and private cars cannot buy fuel. India denies a blockade, but says its trucks cannot enter Nepal because of the widespread protests in the south by groups upset, that the constitution will devide their provinces. Behind the curtains it is known, that actually India is not satisfied with some of the points in the new constitution that decreases the power of India in Nepal. Leaving vipassana course, the first hour goes by hiking and then hitchiking back to the home village. There are some busses running, but they are packed with people. It was forbidden to ride on top of the busses a couple of years ago, but now in the extreme contitions it is happening again 😀 I hope Nepal and India will solve their tensions soon. The last economic blockade by India was in 1989 and lasted for 13 months. Unfortunately I do not wish to wait that long, but taking into consideration my new life wisdom you have to accept reality as it is 🙂