Trekking- Gosainkunda

20.10.2015 Katmandu-Trisuli

Start: 10:30 Katmandu (1317 m)
Finiš: 18:30 Trisuli

SightseeingTeadmata täpselt, kuidas trekkingu alguspunkti Dhunche’sse saab, jõuame õhtuks imekombel poolele teele. Vaja on vaid kohalikega ohtralt suhelda, pinnida neilt välja võimalikult palju infot, et endale valikud selgeks teha ning lõpetuseks sisestada endasse usaldust nende vastu. Üldiselt on kohalikud vägagi sõbralikud ja abivalmis, lihtsalt vahel jätavad nad osa infost mainimata 🙂 Katmandust vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel alustab buss mäkketõusu ning vaateväli muutub iga minutiga kaunimaks. Fantastiliste mägivaadete taustal möödub reis inimesi ja pagasit täis logus bussis uskumatult kitsal ja halvas seisus teel. Puuduvad igasugused tõkked teelt kuristikku sõidu takistuseks ning kõik möödub ohutult vaid tänu oskusliku bussijuhi ja bussipoisi aktiivsele suhtlusele, mis väljendub löökides bussi seinale, hõisetes vms. Välja on töötatud nutikas süsteem. Hoidku aga selle eest, et kitsal teel teine buss vastu tuleb, ei aita isegi eelnev signaalitamine. Korraks käis reisijatel hirmuvärin kehast läbi, kuid kõigi rõõmuks õnnestus kokkupõrge viimasel hetkel ära hoida. Mis muud üle jääb, kui naerda ja tänada õnne, et elus oled 🙂

21.10.2015 Trisuli-Dhunche

Start: 09:30 Trisuli
Finiš: 15:00 Dhunche (1960 m)

SightseeingMõned kilomeetrid kõndimist, mõned tunnid nii bussi- kui ka autosõitu, ohtralt suhtlemist kohalikega ning olemegi jõudnud Dhunche’sse. Endalgi on raske uskuda, et vaatamata kõigele teadmatusele ja ebaselgusele, oleme sihtpunktis e alles ees ootava teekonna alguspunktis. Õhk on värskem, ilm külmem ning ees laiuvad kurjakuulutavad mäed lumiste tippudega. Paratamatult mõtled pidevalt, et kas oled trekkinguks ikka piisavalt hästi valmistunud ning varustus on sobiv? Dhunche’s kohtad vaid üksikuid turiste ning kontrollpunktis küsitakse sult imestusega, et „no guide?“ Enamus Langtang’i rahvuspargist on aprillis toimunud maavärina tõttu jätkuvalt suletud ning suur osa infrastruktuurist hävinenud. Peamiselt külastavad turistid hetkel Annapurna rahvusparki, mida maavärin ei mõjutanud. Ja ometi oleme meie siin 🙂 Pärast kurnavat kahepäevast teekonda ning veidraid sündmusi, kuis väikesed poisid ootamatult tänaval sinuni jooksevad ja su nägu puudutavad, serveerib hotelli perenaine meile maailma parimad pannkoogid, misjärel laskume sügavasse unne, et uueks päevaks valmis olla.

22.10.2015 Dhunche-Dimsa

Start: 07:30 Dhunche (1960 m)
Finiš: 14:00 Dimsa (3007 m)

Meie trekkingu algus on 1 km vertikaalset väga järsku tõusu e lummava vaate taustal rügame tööd teha veremaik suus. Üksikud turistid, keda kohtame, tulevad kõik meile vastu. Vaikselt hakkab meenuma, et üldiselt käiakse Gosainkunda rada teistpidi, kuid me ei suuda meenutada, miks meie sedapidi valisime 😀 Et end esimesel päeval mitte väga ära väsitada, lõpetame varakult esimeses hotellis ja naudime lihtsat lõunasööki ning pererahva külalislahkust. Õhtud ja ööd on siin külmad. Jahedus hiilib ligi alates kella neljast. Vahtides lummatult teispool mägesid olevat äikesetormi, lõpetame tee joomise ning poeme pimeduse saabudes oma magamiskottidesse.

 

23.10.2015 Dimsa-Chyolangpati

Start: 07:30 Dimsa (3007 m)
Finiš: 12:00 Chyolangpati (3584 m)

SightseeingJohannale on mõjunud esimene päev raskelt ning ta on jäänud haigeks. Kuigi rada on märkimisväärselt kergem liigume tibusammudega. Lõpetame lõuna paiku järgmises imekaunis külalistemajas, kus võtame aega mõtlemiseks ja puhkamiseks. Ilm mägedes muutub üllatava kiirusega. Ühel hetkel tukastad sooja päikese käes, järgmisel hetkel sajab lund ning soojendad pererahvaga koos käsi ahju kohal. Kogu olemist saadab aga seletamatu rahulolu: ahi keset tuba küdemas, tulipunane päikeseloojang mägede taustal, pereema tütrega käsitööd nokitsemas, pereisa poegadega naljatledes vestlemas ning mina oma raamatuga. Võiksin siin mägedes kuid veeta 🙂

 

24.10.2015 Chyolangpati-Gosainkunda

Start: 08:00 Chyolangpati (3584)
Finiš: 13:00 Gosainkunda (4380 m)

Jätkame oma teekonda ning ületame puujoone ca 3900 m kõrgusel. Maastik on fantastiline, õhk tunduvalt külmem. Langevarjurina on mul seda raske tunnistada, kuid 4300 m kõrgusel tunned, et pea on paks, kopsumaht väiksem ja iga liigutuse tegemine nõuab rohkem energiat. Meie tänane peatuspaik on Gosainkunda järve ääres, mille vett peetakse pühaks ja septembris külastavad järve tuhanded palverändurid oma pühasid rituaale tehes, lootes näha järvevees Shiva peegeldust. Seda postitust kirjutades mäkerdan end kokku tindiga, kuna mu pliiats lekib. Tunnen end kui lolli ameeriklasena, kes raiskasid aega ja raha antigravitatsioonipastaka leiutamiseks, kui samal ajal kasutas Nõukogude Liit harilikku pliiatsit 😀

 

25.10.2015 Gosainkunda-Thadepati

Start: 07:00 Gosainkunda (4380 m)
Laurebina Pass (4610 m)
Finiš: 17:30 Thadepati (3690 m)

Meie mõlema peavalu suureneb. Võtan oma kõrgusehaiguse tabletid kiirelt sisse ning alustame varakult viimast tõusu, et seejärel järjepidevalt laskuda. Tundub, et kõige raskem on läbi, kuid see on petlik. Kogu päevast kujuneb päästeoperatsioon. Oleme jõudnud orgu, mis on maavärina poolt tugevalt kannatada saanud. Iga natukese aja tagant on rada maalihete poolt hävinenud ning kaks vahepealset küla hotellidega purunenud. Johanna jõud on ootamatult otsakorral, kuid peame enne pimeduse saabumist jõudma Thadepati’sse. Olen kandnud nii enda kui tema seljakotti üheaegselt, tõstnud kõik rasked asjad tema seljakotist enda omasse, aidanud ta läbi raja rasketest kohtadest, rääkimata kõiksugustest psühholoogilistest taktikatest, et sundida teda liikuma. Täpselt enne pimeduse saabumist jõuame Thadepati’sse ning ma et tea keda või mida tänada. Tunnistan, et pole sellist hirmu veel elus kogenud. Homme tuleb otsustada, mis edasi teha.

 

26.10.2015 Thadepati-Chipling

Start: 08:00 Thadepati (3690 m)
Finiš: 15:15 Chipling (2170 m)

SightseeingHotelli peremehe vend on porter, st kannab Johanna kotti ning viib ta turistidele teadmata otseteid lähimasse külasse, kust käbi buss Katmandu’sse. Ühe öö puhkavad kohaliku kodus ning järgmisel hommikul peaksid olema Timbu’s. Saadan Johanna raske südamega teele ning jätkan oma rada. Kui maalihe on raja minema pühkinud, siis on sageli raske uuesti rada leida. Nõnda ka minuga juhtus. Uitasin pea pool tundi metsas, kuni otsustasin minna tagasi maalihke juurde rada otsima, mille õnneks lõpuks leidsin. Metsale jätsin kingituseks ühe oma soki, mis klambriga mu seljakoti küljes kuivas 😀 Päeva teises pooles olen jõudnud tsivilisatsiooni. Olles käinud 4610 m kõrgusel, pole maastik enam nii müstiline, õhus kajavad inimeste ja loomade hääled ning üks küla järgneb teisele. Enamus küladest on aga rusudes ning inimesed elavad plekkonnides. Järjekordselt avastan, et kahes järjestikuses külas on hotellid hävinenud, mistõttu kujuneb päev pikaks ja füüsiliselt väsitavaks. Minu tänane hotell on juba luksuslikum, võimalik on laadida telefoni ning toit serveeritakse peenelt lauda. Enam ei saagi istuda pererahvaga koos köögis ahju ümber käsi soojendades, perenaine seal samas kõigile süüa valmistamas. Kuidagi kahju on 😦 Hotelli peremees on juba ilma näinud ning töötanud professionaalse giidina, seega üks vähestest, kes teab väga hästi, kui Eesti asub. Eestlaste kohta on tal kaks teadmist: nad joovad õlut hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi kõrvale ning oskab serveerida lause „situ ruttu, karu tuleb“. Vahel on „uhke“ olla eestlane.

 

27.10.2015 Chipling-Sundarijal

Start: 08:00 Chipling (2170 m)
Finiš: 14:00 Sundarijal (1460 m)

SightseeingOlen juba madalal ning ümberringi on ohtralt rusudes külasid ning erinevaid radasid, mis tähendab, et äraeksimine on üpris lihtne. Imelikul kombel alati, kui seisan teelahkmel ning võtan aega puhkamiseks ja mõtlemiseks, jalutab kuskilt metsatukast välja kohalik, kellelt saan kohe teed küsida. Rügan tööd teha, et jõuda Johannaga samaks ajaks meie kohtumispaika ning ajastus on perfektne. Rada on edukalt läbitud. Sisemuses valdab rahulolu, kuid ka veider kahetsus, et tuleb tagasi tsivilisatsiooni tulla. Kogemus on aga olnud hindamatu. Nähtud on fantastilist loodust ning erinevaid loomi-linde, peaaegu astutud peale maole. Kõik mu lihased valutavad, nina on päikesest põlenud, pole end korralikult 7 päeva pesnud ning haisen, aga luksuslikus hotellis sooja dušši nautides ning Internetti saades, hakkab vaikselt meenuma endine elu.

 


20.10.2015 Kathmandu-Trisuli

Start: 10:30 Kathmandu (1317 m)
Finish: 18:30 Trisuli

Not knowing exactly, how to get to the starting point of our trek, miraculously we reach the half way by the evening. You just need to talk to locals a lot, get as much information from them as possible to understand all the options and have a little faith in them. In general, Nepali people are very friendly and helpful, just sometimes they forget to give you all the important info 🙂 Only a couple of km from Kathmandu, the bus starts to climb up and the view gets better every moment. Enjoying the fantastic scenery, the ride goes by in an extremely old bus full of people and luggage and the road is narrow and in a bad shape. There is nothing to stop the bus from falling over the edge and everything goes safely thanks to the active communication of the skilled bus driver and the bus boy, who communicate by shouting, knocking on the sides of the bus etc. It’s quite a clever system. But be aware of another bus coming towards you. For a moment everybodys hearts stopped beating, but fortunately the accident was avoided on the last minute. What else can you do, but smile and be thankful, that you are alive 🙂

21.10.2015 Trisuli-Dhunche

Start: 09:30 Trisuli
Finish: 15:00 Dhunche (1960 m)

Only a couple of hours of walking, some hours of bus drive and hitchiking, again a lot of communication with the locals and we have reached Dhunche. It is hard to believe even for us, because of all the uncertainty, but we are here in the beginning of our journey. The air is fresher and colder, and in front of us lie ominous mountains with snowy peaks. You keep thinking, that are you ready for this trek and do you have all the proper gear? There are only a few tourists in Dhunche and in the check point they ask you with surprise „no guide?“ Most of the Langtang national park was strongly damaged by the earthquake in April. Tourists at the moment visit mainly Annapurna national park as this was not affected. But here we are 🙂 After the exhausting two days of travelling and weird occations, where small boys run suddenly to you on the streets and touch your face, the owner of the hotel serves us the best pancakes in the world and we fall into deep sleep to be ready for the coming day.

22.10.2015 Dhunche-Dimsa

Start: 07:30 Dhunche (1960 m)
Finish: 14:00 Dimsa (3007 m)

The beginning of our trekk is 1 km of very steep climb and even though enjoying the fantastic view, we also work very hard. Few tourists we meet, all come from the other way and we start to remember, that usually the tek of Gosainkunda is done the other way, but we cannot remember, why we chose to start from Dhunche 😀 Not to exhaust ourselves too much on the first day, we stop at the first lodge, enjoy the simple food and hospitality of the family. Evenings and nights here are cold and cold starst getting to you around 4 pm. Staring at the beautiful thunder storm on the other side of the mountain, we finish drinking our tea and by nightfall crawl to our sleeping bags.

23.10.2015 Dimsa-Chyolangpati

Start: 07:30 Dimsa (3007 m)
Finish: 12:00 Chyolangpati (3584 m)

The first day has been hard for Johanna and she has fallen sick. Although the track is much easier, we move with baby-steps. We finish at noon to rest and take time to think. The weather in the mountains changes quickly. One moment you are taking a nap in the sun, the other moment you are warming your cold hands near the fire together with the family of the lodge, because it is snowing. But an unspeakable peace follows everything: a fire cracking in the middle of the room in the oven, dark red sunset behind the mountains, mother doing handicraft with the daugther, father chating with the sons and I’m reading my book. I could spend months in these mountains 🙂

24.10.2015 Chyolangpati-Gosainkunda

Start: 08:00 Chyolangpati (3584)
Finish: 13:00 Gosainkunda (4380 m)

We continue our trek and reach the tree line at approx. 3900 m. The scenery is fantastic, air colder. As a skydiver, it is hard for me to admit, but at 4300 m you feel, that your head is thick, lungs weaker and every move requires more effort. Our stop today is at Gosainkunda lake, which waters are considered holy and in September thousands of pilgrims go there for their rituals, also hoping to see the reflection of lord Shiva in the water. Writing this post my fingers get covered with ink, because my pen is leaking. I feel like a stupid american, who spent money and time to invent antigravity pen, while the Soviet Union was using pencils 😀

25.10.2015 Gosainkunda-Thadepati

Start: 07:00 Gosainkunda (4380 m)
Laurebina Pass (4610 m)
Finish: 17:30 Thadepati (3690 m)

The headache of both of us is getting stronger. I quickly take my high-altitude sickness pills and we start early to ascend the peak, which is followed with a descend. It seems, that the hardest part is over, but no. The whole day turns out to be a rescue mission. We have reached the valley in Langtang, which has been strongly damaged. In every while there has been a landslide and two lodges in between have been destroyed. The strenght of Johanna is suddenly gone, but we need to reach Thadepati by nightfall. I have carried her and my backpack simultaneously, taken all the heavy things from her backpack to mine, helped her through from all the difficult parts of the track, not to mention all the psychological tactics to keep her going. Just a little bit before it gets dark, we reach Thadepati and I don’t know what or who to thank. I admit of being very scared and tomorrow we have to decide what to do next.

26.10.2015 Thadepati-Chipling

Start: 08:00 Thadepati (3690 m)
Finish: 15:15 Chipling (2170 m)

We find a local porter, who carries Johanna’s backpack and takes her to the nearest village through short-cuts to catch a bus to Kathmandu. One night they have to stay at a local’s house and in the next morning they should be in Timbu. I send Johanna away with a heavy hart and continue my trek. It is sometimes difficult to find the track again after a landslide and that’s exactly what happend to me. I was wandering in the forest for half an hour, when I decided to go back to the landslide to find the road. Fortunately I found it. I left a gift for the forest: one sock that was drying on my packpack with a safety pin 😀 The second half of the day I have reached civilisation. Having been at 4610 m, the landscape is not that mystic anymore, there are different sounds of people and animals in the air and a village is followed by another. Most of the villages are destroyed and people are living in temporary shelters. Again I discover, that two villages with lodges are destroyed, so the day turns out to be quite long. The hotel I’m staying today is already more luxorious, I can even charge my phone and the food is served to the table. No more sitting on the kitchen floor around the oven warming your hands with the families of the lodges, the housewife cooking for everybody there. I feel somehow sad 😦 The owner of my today’s hotel has more life experience and has been working as a professional guide, so he is one of the fews, who knows where Estonia is. He can tell me two things about Estonia: we drink beer for breakfast, lunch and dinner and he can present a simple phrase „situ ruttu, karu tuleb“, which means „shit fast, the bear is coming“. Sometimes I feel so „proud“ of being estonian.

27.10.2015 Chipling-Sundarijal

Start: 08:00 Chipling (2170 m)
Finish: 14:00 Sundarijal (1460 m)

I’m already quite low and there are ruins of villages everywhere, also many roads, which means, it is very easy to get lost. Strangely, every time I’m standing on the crossing of several roads and taking time to rest and think, where to go now, there is always somebody coming and I can ask for help. I work hard to reach the end of trek to meet Johanna and the timing is perfect. I’ve done it. I feel satisfied, but also weirdly sad, because now it is time to go back to the civilisation. The experience has been priceless. I’ve seen fantastic nature, different animals and birds, almost steped on a snake. All my muscles ache, my nose is burned from the sun, I haven’t washed myself properly for 7 days and I stink, but having a hot shower in a luxorious hotel and using Internet again, I slowly start to remember the „normal“ life.

Advertisements

2 thoughts on “Trekking- Gosainkunda

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s