Puhkus

Pokhara on linn, kus aeg peatub. See on hipi’st turistile ideaalseks peatuspaigaks, kus on raske vastata küsimusele „kauaks jääd?“, sest sa lihtsalt ei taha lahkuda. Imeilusa järve ääres laiub pikk tänav hotellide, kohvikute ning käsitööpoodidega. On lihtne avastada, et järjekordne päev on möödunud kohviku terrassil raamatut lugedes. Aktiivsemal inimesel on võimalik aerutada järvel, õppida kajakiga sõitma, rentida jalgratas, teha raftingut, lennata paraglaidiga või minna trekkima. Õhtul kerid end vabaõhukinos-kohvikus sooja teki sisse ja naudid filmiklassikaid või astud sisse järjekordsesse restorani, kus naudid imeilusat live muusikat (enamasti akustilisel kitarril duo’d). Inimesed on rahulikud, naeratavad ja ei kiirusta kuskile.

PokharaOlles turist võõras riigis teeb südame soojaks, kui õnnestub kohalikega luua side, mis on enamat, kui lihtne ostu-müügi tehing. Istudes kohvikus raamatut lugedes, pöördub minu poole vanem naisterahvas pakkudes näha oma käsitööd. Tüüpilise eestlasena ütled kohe „no thanks“, kuid tema silmist kumab midagi seletamatut ja edasi areneb põnev vestlus. Ta vanemad põgenesid 1959 Tiibetist ning nüüd elab ta pere Nepalis Tiibeti põgenikelaagris. Neil puuduvad passid, ta ei oska lugeda ega kirjutada, kuid peab väga oluliseks oma laste haridust. Selleks sulatavad nad Tiibetist toodud raha ja valmistavad kauneid ehteid. Kahjuks hakkab metall otsa lõppema ning uuem ehtelooming on juba muudest detailidest. Siin ei või iial teada, kas sulle rägitakse tõtt, kuid sisemuses tajun siirust ning ostan mõned tema kunstiteostest tavapärasemalt kallimalt. Mõned päevad hiljem hotelli terrassil hommikuringutust tehes kõnnib mööda sama naisterahvas üüratu naeratus näeol ja nõuab, et järgmisel hommikul toob meile hommikusöögi. Katsume viisakalt ei öelda, kuna ta kõnnib iga pev 3 h külast linna, kuid meie ei on ennekuulmatu ning järgmisel hommikul söömegi samal terrassil Tiibetipärast hommikusööki naisterahvas meile emalikult õpetusi jagamas, et nepali poisid „no good“ 🙂

See väike riik on looduse poolest väga rikas. Kui Katmandu orus on juba nõnda külm, et magad kahe tekiga ning ringi tatsad villaste sokkidega, siis lõunas asuvas Chitwan’i rahvuspargis on suvi ning kõrva ääres pinisevad moskiitod. Otseloomulikult ei ole meil broneeritud ühtegi tuuri ning turistibussist väljudes ootab meid elu naljakaim vaatepilt, kus taksojuhid meie pärast niisama teenusepakkujatega sisuliselt kaklema lähevad. Kogu olukord meenutab tragikomöödiat, kus lõpuks saadame kõik pikalt ja kõnnime 10 min linna valides hotelli, mida ise tahame.

Chitwan meenutab paradiisi sooja kliima ja imeilusa loodusega. Aeg justkui peatub kui jalutad üksi jõeäärsel rohumaastikul taustaks päikeseloojang ning vaatevälja ilmub elevant, kes võõrustavalt hoiab sinust veidi eemale. Džunglituuri käigus on kohtutud elevantide, krokodillide, ninasarvikute, hirvede ja ahvidega ning mis kõige tähtsam, nähtud Bengali tiigri värsket käpajälge 😀 Kogu rahulolu saadab aga kerge nukrus looduse ilu ja vabaduse kaduvusest ning pooleldi vaba elu elavate elevantide silmist kumab kurb elutarkus.

Jõudes tagasi Katmandusse, on Tihar lõppemas. Vaateväli meenutab meie jõuluaega, kus kõik tänavad on tuledesäras, koertel on otsaees tikad, inimesed peavad paraade ning noortegrupid käivad majast majja lauldes-tantsides ning soovides koduõnne, saades vastu puuvilju ja raha (paralleele võib tõmmata mardi- ja kadripäevaga). Kõik lõppeb õdede-vendade päevaga sooritades tseremoniaalse puja ning olles tänulikud üksteise eest. Siinkohal tervitused mu vennakesele 🙂

Inimesed LPG järjekorras

Inimesed LPG järjekorras

Siin segases maailmas, kus lahke sõna ja headus on nii haruldaseks muutunud, ning vihkamine võtab võimust, hakkad üha enam väärtustama lihtsaid asju. Terroristid külvavad hirmu Euroopas, Lähis-Idas, Aafrikas ja mujal maailmas, põgenikekriisi Euroopas saadab mõistmatus ja vihkamine ning üldsust väga ei huvita Nepali rahva kurb saatus, kes vaevleb juba 2 kuud India ülemvõimu all, vaid nädalake tagasi India peaminister Modi ja Suurbritannia peaminister Cameron kohtumas ja kuulutamas oma häid suhteid. Kütusekriis süveneb, olles halvanud kogu riigi. Sotsiaalpsühholoogias tuntud nappusprintsiip esitab küsimuse, et kas me väärtustame rohkem asju, mis on just hiljuti otsa lõppenud või asju, mis on alati defitsiidis olnud? Uuringud näitavad, et kui sul on juba mingi hüve võimaldatud ja see ära võetakse, siis on sellega raskem leppida ning sageli areneb sellistest olukordadest vägivald. Ometi on Nepali rahvas rahulik ja kannatlik. Jah, frustratsioon on silmnähtav, kuid olukorda saadab seletamatu mõistmine ja aktsepteerimine.


 

Pokhara is a city where time stops. It’s a perfect place for a hipi tourist, where it is hard to answer the question „when are you leaving?“, because you just don’t want to leave. Alongside a beautiful lake is a street full of fairytale looking hotels, restaurants, cafeterias and shops. Continiously you discover, that again another day has passed sitting on the terrace of a cafe and reading a good book. For a more active person it is possible to paddle on the lake, do some kayaking, rafting, paragliding, trekking or cycling. In the evening you crawl into a warm blanket and watch a good movie in the movie garden-cafe or step in to another restaurant to enjoy live music (mainly acoustic duos). People are calm, smiling and not rushing anywhere.

Being a tourist in a foreign country it is heartwarming if you manage to connect to local people. Reading a book in a cafe I am approached by an elderly woman, who wishes to show me her jewelry. As a typical estonian you want to immediately say „no thanks“, but something strange is glowing from her eyes and an interesting discussion evolves. Her parents escaped Tibet in 1959 and now they live in Nepal in the Tibetian refugee camp. They have no passports, nor does she know how to read and write, but her children’s education is the most important thing in life. For that they melt old Tibetian money and make jewelry out of it. Unfortunately there is not much coins left. In Nepal you may never know if you are being told the truth, but I sense sincerity and buy some of her jewelry. A couple of days later sitting on the balcony of our hotel room the same woman walks by with a huge smile on her face and demands, that tomorrow morning she will bring us breakfast. We politely try to say no, because she walks 3 hours every day to the town from her refugee camp, but our refusal is unaccaptable and the next morning we enjoy delicious Tibetain breakfast, the woman motherly telling us, that nepali boys no good 🙂

This small country is very rich in nature. If in Kathmandu valley it is already so cold, that you sleep with two blankets and wear woolen socks, then in south in Chitwan national park it is summer and annoying moskitos bother you everywhere. Of cource we have not booked any tour and stepping out of the tourist bus, we witness one of the most funniest situations, where the taxi drivers basically start fighting with just car owners who offer us their service. The whole situation is tragicomedic and in the end we just leave and have a 10 minutes walk to the city where we can choose a hotel, that we wish.

Chitwan is a paradise with warm weather and beautiful nature. The time just stops when walking by the river at sunset, occasionally elephants showing themselves, but carefully staying away from you just in case. During the jungle safary we have seen elephants, crocodiles, rhinos, deers, monkeys and most important, fresh footstep of the Bengali tiger 😀 While witnessing this beautiful wild life you also feel sad to see the beauty and freedom of the nature diminishing and you see the sadness in the eyes of elephants.

Arriving back to Kathmandu, Tihar festival is ending. The streets remind me of Christmas, everything is shining with lights. Dogs have tikas on their forehead, people are having parades, young kids go from house to house dancing and singing wishing happiness and in return geting fruits and money (like mardipäev or kadripäev). Everything ends with brother’s day, when sisters and brothers are doing special pujas being thankful for each other existance. So greetings to my brother 🙂

In this crazy world, where kind word and goodness heve become so rare and hatred takes over, you start to value simple things. Terrorists are spreading fear in Europe, Middle-East, Africa and elsewhere, the refugee crisis in Europe is followed with misunderstandings and hatred and the world does not care much, what is happening with Nepali people, who are suffering for 2 months already because of the power games by India. The prime ministers of U.K and India having their meeting just a week ago celebrating their good relations. Fuel crisis is getting worse every day, paralyzing the whole country. In social psyhology the well known scarcity principle asks a question, do we value more those things that have recently become less available to us, or these things that have always been scarce? Studies show that newly experienced scarcity is more powerful and primary cause of political turmoil and violence. Nevertheless Nepali people are calm and pacient. This does not mean, that frustration is not present, it may simply point to a different way of understanding and accepting conditions as they are.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s